Toomepuu: eestlastel pole ühegi presidendiga vedanud

 (277)
Toomepuu: eestlastel pole ühegi presidendiga vedanud
Postimees/Scanpix

Kunagi riigikogu valimistel rekordilised 17 000 häält saanud Jüri Toomepuu on Eestis ja eestlaste asjaajamises pettunud, mistõttu eelistab tänastele sündmustele kaasa elada pigem kriitikuna.

Kogusite kunagi riigikogu valimistel 17 000 häält. Seda on hiljem vaid mõni üksik kandidaat ületanud. Miks te ei soovinud nii suure toetajaskonna abil edasi Eesti poliitikasse jääda?

Eesti rahvas demonstreeris võimsa laulva revolutsiooniga, et nad ei sallinud okupatsiooni, okupeerijaid ega okupeerijate käsilasi. Veelgi selgemalt avaldasid nad oma soove esimese okupatsioonijärgse riigikogu valimistel, sestap minugi hea valimistulemus. See tuli paljudele, kaasaarvatud mulle endale, üllatusena, sest midagi peale oma põhimõtetele truuks jäämist mul lubada ei olnud. Minul ja teistel, kes on harjunud oma lubadusi täitma ja tõeliselt soovivad meie armast kodumaad dekoloniseerida, desovetiseerida ja derussifitseerida, ei ole tekkinud olukorras võimalik oma ja rahva soove täita.


Kelles või milles te Eesti elus pettusite?


Pettusin kõige rohkem selles, et rahvusluse sildi all võimule tõusnud poliitikud rahvast jultunult petsid. Nad ei teinud midagi selleks, et teostada lubatud põhjalik dekoloniseerimise ja remigratsiooniprogrammi.

Eestlastest võimukandjate kõikide aegade kõige saatuslikum viga oli esimese Mart Laari valitsuse tahtmatus nõuda Genfi konventsiooni alusel okupatsioonivõimude poolt Eestisse asustatud tsiviilisikute, sõjaväelaste ja julgeolekutöötajate lahkumist.

Seotud lood:


Kui ma tollal esitasin riigikogus seaduse eelnõu, mis oleks lubanud alalisteks elanikeks saada ainult neil, kes on saabunud Eestisse Eesti Vabariigi loal, nagu see on tavaks teistes riikides, hääletasid selle menetlusest välja nii laarlased kui savisaarlased, nii enamlased kui kelamlased. Selle asemel seadustati Laari valitsuse poolt esitatud eelnõu, mis tegi alalisteks elanikeks ja potentsiaalseteks kodanikeks kõik venelased, kes olid saadetud Stalini ja ta järglaste poolt meie kodumaad okupeerima. See oli sisuliselt Savisaare kodakondsuse nullvariandi seadustamine – mõneaastase viivitusega. See saatuslik viga kasvab iga mööduva päevaga üha saatuslikumaks probleemiks.

Mis teil tegemata jäi?

Kõik mu soovid sünnimaa tuleviku jaoks jäid täitmata – kõik, mida ma kõige rohkem tahtsin teha , jäi tegemata.

Tundsite, et väliseestlastesse suhtuti ja suhtutakse Eestis kerge põlgusega?

Kui ma Eestisse naasin, suhtuti minusse küll väga hästi. Pärast mu valimisvõitu algas äge laimukampaania. Hakkasin pihta saama muidugi ka endistelt kommunistidelt, aga peamiselt siiski nendelt, kes ennast rahvuslasteks nimetasid ja kelle valimisprogrammi ma täielikult toetasin. Ilmselt olin muutunud neile kardetavaks rivaaliks.

Miks on eestlastel olulistes küsimustes raske üksmeelt leida?

Naljaga pooleks võib arvata, et samal põhjusel, miks populaarse ja lõbusa satiirilise telesaate pealkirjaks on „Ärapanija.“ Arvan siiski, et eesti rahva rõhuv enamus on üksmeelel oma soovis taastada riiki, mis tagab eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade, nagu nõuab meie põhiseaduse preambula. Loodan väga, et kerkib esile uusi karismaatilisi juhte, kes suudavad ühendada praegu killustatud rahvuslikud jõud, et meie kummalisele valimisseadusele vaatamata tõusta võimule ja viia ellu eesti rahva tõeline tahe.

Mis teile USAst vaadates tundub Eestis täna imelik või mida me teeme valesti?

Pole tähtsust, kas vaadata USAst või mu sünnikohast, Tõlliste vallast, kõige imelikum ja samas kõige kurvem on see, et kuigi meie põhiseaduse esimene paragrahv kinnitab, et Eesti on riik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas, siis rahval Eestis mingit arvestatavat riigivõimu pole. Kui valija poolt Juhanile antud hääl läheb hoopis Ivanile, ei ole rahval võimalik võimu efektiivselt teostada. Meie kummalise valimisseaduse alusel on võim koondunud parteidele. Veelgi täpsemalt parteide juhtidele ja rahastajatele.

On meil vedanud, et Eesti president tuleb USAst?

Loe veel

Meil ei ole kahjuks vedanud ühegi senise presidendiga ja ega vist veagi, kui eesti rahvas ei saa õigust ise omale presidenti valida. Ilves sai presidendiks, sest ta suutis kiiresti muutuda tüüpiliseks Eesti poliitikuks, kohanedes kahjuks ülikiiresti meie riigiõigusetuse kõige taunimisväärsemate külgedega. Ta erastas vanalinna korteri EVP-de eest, milleks tal õigust ei olnud ja müüs siis selle, ajakirjanduse andmetel, kuu aega hiljem üheksakordse hinnaga. Seadusevastane on minu arvates ta naisele kuuluva turismitalu maksumaksjate kulul majandamine. Selle eest on teda ajakirjanduses ka küllalt hurjutatud, aga see näib talle mõjuvat kui hane selga vesi.

Mõistate, miks meie president ei maini oma kõnedes ENSV perioodi? Kas see ei tee riigijuhi kodumaa käsitlust poolikuks?

Arvan, et Ilves ei maini oma kõnedes ENSV perioodi peamiselt seetõttu, et ta kõnekirjutajatel, nendel kes talle sõnad suhu panevad, ei ole kasulik okupatsiooniaega meenutada. Ilvesele endale ei meeldi samuti oma perekonnast rääkida ja vanu asju meenutada.

Olete märkinud, et teid häirib eestlaste vähene sündivus. Kuidas seda parandada?

Arenenud riikides on sündimus seotud rahva majandusliku ja tervisliku heaoluga. Kuigi meie majandus on pärast taasiseseisvumist jõudsasti arenenud, levib tänaseni kahjuks ikka veel sotsiaalne ebaõiglus ja rikaste ja vaeste vahel laiub õigustamatult suur vahe. Seda põhjustab suuresti meie korruptiivne võimueliit. Kui me suudaksime lõpuks ometi muuta Eesti õigusriigiks ja lõpetada riigivargused ja rahva vara riisumise, väheneks majanduslik ja sotsiaalne ebavõrdsus ning rahva majanduslik ja tervislik heaolu tõuseks tasemele, mis soodustab kõrgemat sündimust. Paljud sellekohased uuringud näitavad, et inimeste rahulolu eluga on pöördvõrdeline ühiskonna majandusliku ja sotsiaalse ebavõrdsusega. Inimesed, kes on eluga rahul, soovivad ka perekonda soetada ja lapsi kasvatada.

Mida te pärast Eesti poliitikast lahkumist olete teinud Eesti heaks?

Peale muretsemist, mis vist midagi head ei tee, olen siiski avaldanud ka mõttemõlgutusi Eestist ja eestlastest ajakirjanduses ja praegu olen lõpukorrale jõudmas raamatuga „Eesti lähiajaloo põhiprobleemid“, milles pakun ka probleemidele lahendusi. Olen avaldanud sellest peatükke lühendatud kujul ajakirjas Kultuur ja Elu. Probleemide tõstatamine ja arutamine ei ole tänuväärne tegevus, eriti poliitikutele, kes tahavad omale valijate silmis positiivse ja optimistliku inimese imagot luua. Ajendatud kohusetundest ja lapsepõlves vanemate poolt sisendatud sünnimaa armastusest, võtan selle ebatänuväärse tegevuse meeleldi enda kanda. Ma ei ole muidugi nii naiivne, et arvan, et minu pakutud lahendusi, ükskõik kui head need ka oleks, hakatakse võimulolijate poolt energiliselt ja rõõmuga rakendama. Suurem osa probleeme ongi meil ju tekkinud sellest, et võimulolijate majanduslikud-poliitilised ja eesti rahva huvid ei ühti.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare