Toomas Vint: aastapäevakontsert kui õudusunenägu
“Kujutage ette, et saalis istub pidulikus meeleolus, pidulikult riides riigi eliit ja teatrilaval laiub kaunis metsaalune, kus leinariides lapsed varitsevad juurteta puude all, siis lapsed põgenevad justkui hirmunult, kuid kõikuvate tüvedega puude vahele jäävad hajusalt liikuma kolm frakkides meeskodanikku, kes hakkavad idiootseid tekste suust välja ajama. Korraga on laval lõvi — täpipealt säherdune, kes tavaliselt spordivõistlustel kooserdab või kaubahallis lapsi hirmutab,” kirjutab Toomas Vint oma blogis.
Vindi arvates oli hämmastav, kuidas saal läks eriti leili, kui balalaikavirtuoos meie eliidile nõudliku muusika asemel tsirkusevigureid näitas, ja “eesti eliit aplodeerib maruliselt, kui pillimees oma etteaste Vene impeeriumi tunnusmeloodia: suur ja lai on maa, mis on mu kodu, helide saatel lõpetab…”
Vindi sõnul oli seda palagani vaadates piinlik tunne. “Eriti piinlik oli kuulda, kuidas seda Vanemuises etendatut ülistati. Ideed võisid olla ju head, aga ideed põrmustuvad, kui neid ei suudeta professionaalselt esitada. Säherdune primitiivne etendus oleks võimalik, kui seda lavastatakse vaimupuudega inimeste jaoks või kui tegijad oleksid kogu prooviperioodi silmini täis. Kainele pilgule oleks ikka selgunud, et asi on kole … Või ehk olemegi niikaugel, et keegi ei julge enam kellelegi midagi öelda. Parem vait olla, edasi teenida ja honorar tasku pista.”
Kui mõnda aega tagasi oli neil etendustel tegemist topeldatusega — rahvusluse eneseirooniaga — , siis seekordne etendus jäi Vindi sõnul siiraks: tegemist oli ausa ja võimetekohase (ebaprofessionaalse) eneseväljendusega, mis viimasel ajal paistab meil nii kultuuris kui ka spordis üha süvenevat.
