"Raivo Järvi oli kunstnik. Oli sõber. Oli kõige suurem sõber paljudele. Pilt saab enamasti valmis, elu mitte kunagi. Raivo püüdles alati täiuse poole. Kui tema jutupliiats jälgi tegi, siis sellest sündinud õhin valdas vaatajat täielikult. Ka poliitmaastikul otsis Raivo oma pilti, sest kunstnik temas ei kadunud. Õnneks. Kolleegina jääb Raivo meelde ja mällu kui seltsiv ja otsiv vaim - kui mälestus headest aegadest," meenutas Lepp.