Toomas Lepp: Estonia hukku saadab sõbralik vale
Hr. Bemis andis meile lubaduse teha oma laeval reportaaž ning rääkida tuukritega. Kuna Estonia hukkumispaik on mõne miili kaugusel Utö saarest, siis panin seal kinni ainsa hotellitoa ning võtsin ühendust Postimehe ja Päevalehe toimetusega, kellele tegin ettepaneku kaasa sõita. Nii tehtigi.
Meiega liitusid Alo Lõhmus Postimehest ning Antti Oolo Päevalehest, mina võtsin telekaamera ning sõitsime Utöle. Tallinnast tellisin kohale veel kaatri, et saaksime merel rahulikult filmida. Bemis oma laevaga One Eagle oli juba kohal. Jutta Rabe oli meile kinnitanud, et ekspeditsioon tuleb põhjalik. Laeval oli seitse tuukrit ning sonarid. Lahel piirasid uurimislaeva juba Soome ja Rootsi suured piirivalvekaatrid.
Proovisime neist ühele ligineda ning intervjuud välja meelitada. Meie õige tilluke kaater nägi suure sõjalaeva juures välja kui kärbes elevandi kõrval. Andres proovis kellegagi meeskonnast ühendust saada. Keegi ei vastanud. Äkki midagi kiiksatas — sillaakende soomusluugid hakkasid aeglaselt sulguma.
Laeval valitses vaikus, näha ei olnud kedagi, ainult hall metallmüür kõrgus meie ees. Olime mõne meetri kaugusel laskeavadest. Ja siis tundsin kõhedust. Tol hetkel ma mõistsin, et saladust, mis ümbritseb Estonia hukkumist, ei saa keegi kunagi teada. Kui sõbraliku maa sõjalaev ähvardab juba ajakirjanikke, siis aidaa…
Täna, Estonia huku 15 aastapäeval, ei soovi ma spekuleerida ühegi teooriaga, soovitaksin aga kõigile tõeotsijaile tungivalt — lugege Eesti Ekspressi poolt avaldatavaid nn Margus Leivo komisjoni protokolle.
Kuigi meie „tõerüütlid“ on Rootsi kolleegide eeskujul katnud teatava osa tekstist musta värviga, lubab tervikmaterjal tähelepanelikul lugejal aru saada asjade tegelikust käigust. Valetamised, vassimised, asitõendite kadumine, autentse filmimaterjali varjamine isegi uurimiskomjoni esimehe eest, tunnistajate „ümbersündimised“…
Veel hullem rullub lahti meie kaasaegsete — praeguste Eesti ja Rootsi valitsuse ministrite, parlamendiliikmete, parteiliidrite, endiste ja praguste luuretöötajate tunnistuste kaudu.
Keegi neist ei süüdista otseselt kedagi, keegi ei näita näpuga kellelegi, ent ometi on tõde hoomatav. Ta tekib sinna ladina kirjamärkide vahele märkamatult, otsekui viirukisuits kirikuliste ninasõõrmeisse, ta hüppab iseenesest ridade vahelt välja ja moodustab silma võrkkestale pilte kui kinolinale.
Ta ON seal olemas. See tunnistuste mass muutub kriitilisteks ning selle vastu ei saa Rootsi salapolitsei, paralament ega ka Rootsi kunn midagi. Tõde on olemas.
Samasuguse ehmatuse nagu tol korral merel Rootsi laeva kahuritorude ees loksudes, sain lugedes neid protokolliridu:
Justiitsminister Rein Lang: „Kui nad (Rootsi luure) siin ostsid, andsid altkäemaksu vene armee inimestele js omandasid siit mingisugust neid huvitavat tehnoloogiat, siis mina väidan, et see on Eesti Riigi huvides.”
…
„See, kes oli süüdi, oli eesti kriminaalpolitsei või kaitsepolitsei ülesanne (tõestada) ja see on kõik liiva jooksnud. Ja see on asja sisu. Me võime tagantjärgi piinlikult lükata silmad maha, et see kriminaalmenetlus on täielikult äpardunud. Ja see tuleb ühel hetkel ka Eesti rahvale välja öelda, et jah, see kriminaalmenetlus viidi läbi erakordselt käpardlikult. Tulemuseks on see, et laevaõnnetuses süüdi olevad jäävad eluks ajaks süüst puhtaks.“
Peaminister 1992-1994 Mart Laar: „Ma pean tunnistama, et Eesti Vabariigi presidendi käitumised sellel ajal on mulle siiamaani sügavalt vastuvõetamatud. Tema avaldused olid sellised, mis meie (Eesti) positsiooni nõrgestasid.“
Ametliku uurimiskomisjoni esimees Andi Meister: „Et midagi tõsist oli varjata, hakkas ilmnema mõni aeg pärast komisjoni töö algust.“
Rootsi sõjaväeluure MUST ülem 1994 Erik Rosander: „Lõppraport oli vilets."
Kas teadmine, et meile sõbralik Rootsi ja võib-olla ka teised riigid toimisid võib-olla tol ööl, tol aastal, tol ajal, meie, Eesti riigi ja rahva huvides, viies läbi mingit salaoperatsiooni, kaalub üles selle, et hukkunute omaksed ei saa teada kunagi tõde? Et jääme väikeriigina hoidma igaveseks sõjalist saladust, mida, hoidku jumal, võidakse kasutada kunagi meie vastu?
Mitu päeva filmisime tuukrite vette laskumist One Eagle pardalt. Tegime distantsintervjuusid Gregg Bemisega. Laevale meid aga ei lubatud. Põhjus oli lihtne. Laevanimekirjas polnud ühtki selle maa kodanikku, kes olid ühinenud nn hauarahuga. Kui pardale oleks astunud kas või ükski kodanik hauarahu riigist, oleks laev Rootsi võimude poolt arestitud. Tegelikult Bemis ja Rabe korra ka arreteeriti.
Nisiis käisid tuukritööd sõjalaevade valvsa pilgu all. Bemis teadis, et kui sõjalaevalt märgatakse, et tuukrid midagi kaasa toovad, siis see konfiskeeritakse. Siiski suutsid nad laevalt paar väikest metallinäidist laevale toimetada. Hiljem tehti nende näidiste põhjal erinevates laboratooriumites vastuolulisi analüüse.
Siis äkki, kolmandal ekspeditsioonipäeval, tõmmati ajakirjanike silme ees üles poi, mis oli kinnitatud Estonia vraki kohale. Tuukrid vinnati pardale ning One Eagle hiivas ankru. Jutta Rabe lubatud pikaajaline ekspeditsioon oli mõne päevaga lõppenud. Bemis teatas, et hapnik olla otsa lõppenud.
Oli selge, et laev oli saanud mingi informatsiooni, mistõttu tuli sukeldumine sekundipealt lõpetada. Kas oli selleks versioon, mille põhjal Jutta Rabe hiljem oma mängufilmi väntas või midagi muud, aga sellest hetkest on Estonia hukkumispaigal valitsenud tõesti rahu.
Tõsi, seda rahu varjutab tänini uduloor, mis ühendab väikest Eestit meile sõbralike ja suurte riikide valitsuste, parlamentide, komisjonide ja uurimisrühmadega.
Suures Rootsis püsib sõbralik uduloor 75 aastat, sest just nii kauaks salastas kuningriik osa olulisest informatsioonist Estonia relvavedude ja ka laevahuku kohta. Miks?
