Toomas Hendrik Ilves põlvneb kommunistist?

 (837)
Toomas Hendrik Ilves
Postimees/Scanpix

Kuidas smugeldati Toomas Hendrik Ilvese 1927. aastal Leningradis sündinud ema Eestisse? Kes oli selle lapse eestlasest isa? Kas selle operatsiooniga oli seotud ka presidendikandidaati kasuonu, toonane välisminister Hans Rebane? Uurib Kesknädala peatoimetaja Allan Alaküla.

Keskerakonna büroos neljapäeval, 27. juulil toimunud kohtumisel Toomas Hendrik Ilvesega (edaspidi THI) paari tunni vältel esitatud hulgast küsimustest ületas õukonnameedias uudiskünnise vaid üks — kuidas sattus THI 1927. aastal Leningradis sündinud ema Eestisse? Kummalisel moel ei ületanud aga uudiskünnist sellele antud vastus.

A mis see küsimus oli?

Meenutan veel kord eelmises lehes avaldatud kohtumise stenogrammi Ilvesega:

AA: Teie koduleheküljel kirjeldatakse Ärma talu lugu. Teie vanaisa Peeter Rebane ja vanaema Aleksandra saabusid 20ndate lõpus või 30ndate alguses Eestisse….

Ei, ei, nad saabusid 1918. aastal Eestisse.

AA: Aga teie ema on sündinud Leningradis 1927. aastal?

Minu vanaema õde sünnitas lapse Peterburis ja smugeldas ta NSV Liidust välja, sest olukord oli nii raske tal.

AA: Nii et vanavanemad elasid Eestis ja nende laps… Midagi ei saa aru nüüd…

Minu vanaema ja vanaisa tulid Eestisse 1918. Vanaemal oli õde, kes elas Nõukogude Liidus ja tal oli laps ja siis ta saatis oma lapse elama Eestisse. See oli minu ema.

Toivo Tootsen: need olid siis kasuvanemad.

Jah.

THI avaldus tema ema adopteerimisest oli mulle nii ootamatu, et mõttes olnud küsimus Ärma talu kohta jäigi kohapeal esitamata. Kokkuleppel Ilvest saatnud sekundandi Olari Koppeliga saatsin küsimused Ilvesele tagantjärele kirjalikult:

1. Mis oli Irene sünnitanud naise nimi? Kus ta elas ja kellena töötas Nõukogude Liidus?
2. Kus ja kellena töötas Teie vanaema Aleksandra enne Eestisse elama asumist? Millal täpsemalt ta Eestisse asus (1918. aastal enne või pärast Saksa okupatsiooni või selle ajal)? 3. Millal ja kuidas täpsemalt Irene Eestisse smugeldati?
4.1934. aastal ostis Peeter Rebane oma ema Kadri käest Erma (Ärma) talu 5000+1500 krooni eest. Mis oli sellise tehingu motiiv (tavaliselt vanemad pärandavad, mitte ei müü vara oma lastele)? Milline oli Teie teada selle toonastes oludes märkimisväärse summa päritolu?

Millised need vastused võiks olla?

Esiteks on THI seni maha salanud, et tema ema on lapsendatud. Juriidiliselt on siin kõik korrektne ja peale salgamise polegi siin esmapilgul suuremat probleemi. Pigem tekib küsimus, et kui üks inimlaps Leningradist N-Liidu inimvaenuliku režiimi haardest päästa õnnestus, siis miks THI pole ise seda lugu laiemalt rääkinud.

See sobiks ju suurepäraselt tema Vene-vastase imagoga nii Eestis kui lääne pool. Tema edevuse juures ning arvestades, et kogu muust perekondlikust taustast räägib THI detailselt nii oma koduleheküljel kui ka intervjuudes. Et ta ei räägi seda lugu ka küsimise peale ning rakendab hoopis kogu oma meediajõu teema blokeerimiseks, annab see juba toitu mitmetele hüpoteesidele.

1927. aasta 6. jaanuaril Leningradis sündinud Iraida ema perekonnanimi oli Tshistoganova, ja isa eesti nimega mees. Ema õde Aleksandra Tshistoganova oli abiellunud enne revolutsiooni Peterburis Peeter Rebasega, kuid 1918. aastal tulid Peeter ja Aleksandra Eestisse. 1920-ndate keskpaigaks, ajaks, kui sündis Iraida, koosneski Leningradi eestlaste põhiosa Eestist välja tõrjutud kommunistlikust kontingendist. Suurem osa varem Peterburis elanud meie rahvuskaaslastest tuli sealt ära pärast oktoobrirevolutsiooni ja Tartu rahu sõlmimist (optantidena).

Küll hakkas aga eestlastest kaadrit koolitama Lääne Vähemusrahvuste Kommunistlik Ülikool ning Petrogradis (1924. a nimetati ümber Leningradiks) paiknes ka EKP KK Venemaa büroo ning ÜK(b)P Eesti Sektsioonide Keskbüroo. Kuni pole tõestatud vastupidist ja arvestades Ilvese keeldumist vastata, võib püstitada hüpoteesi, et THI geneetiline vanaisa oli kommunist. Peeter Rebane ja Aleksandra Tshistoganova adopteerisid Iraida Haapsalu rahukohtu otsuse alusel 1929. aasta 9. märtsil.

Teoreetiliselt on võimalik, et rinnalaps toodi N Liidust salaja kulleriga üle piiri samal viisil, nagu siia toimetati maad mööda põrandaaluseid tegelasi (seda kirjeldab värvikalt näiteks Voldemar Teppich-Kasemets 1933. aasta Päevalehes ilmunud „Põrandaaluse juhi paljastustes“, mis on ümber trükitud ka 2001. aasta Akadeemias).

Loe veel

„Ülesaatmise juures on Kominterni ja GPU piiriväeosade tihe koostöö. /…/ Heal juhul värvatakse oma teenistusse mõni Eesti piirivalvur, kelle valvekorra ajal üleminek paremini teostatav,“ kirjutas kommunismis pettunud Teppich-Kasemets oma mälestustes. Sel siiski üliriskantsel viisil Eestisse toodud lapse ametlik adopteerimine pidi olema aga juriidiliselt ülikeeruline. Suurema tõenäosusega on Peeter Rebane kasutanud tüdruku Eestisse toimetamisel mingit turvalisemat moodust.

Kuna tema vend Hans Rebane oli vahetult lapse adopteerimise eel Eesti Vabariigi välisminister (9.12.1927–4.12.1928), siis on täiesti mõeldav, et lapse Eestisse „smugeldamiseks“ kasutatigi ära Hansu ametipositsiooni. Sel juhul on aga küsimus, milliseid vastuteeneid pidi Hans seejuures osutama Nõukogude poolele? Eesti diplomaatia ajalugu tunneb sellest perioodist Venemaaga suhtlemisel igasuguseid juhtumisi ka tunduvalt madalama astme tegelastega. Venelaste huvi Eesti välisministri konksu otsa võtmise vastu oli sellal garanteeritud.

Kes oli onu Hans?

Hans asus 1903. aastal õppima Tartu Ülikooli, kuid ei lõpetanud seda. EÜSi sirvilaudades kirjutab Lauri Mälksoo isegi pisut halvustavalt („Eesti välispoliitika idealismi ja realismi vahel“, 27.11.2002): „Kunagine välisminister Hans Rebane, kellel endal jäi TÜ arstiteaduskond lõpetamata /…/, on ühes ajaleheartiklis tungivalt soovitanud teadlasi mitte võimu juurde lasta.“ Mis ei seganud tal ometi tegemast Eesti Vabariigis ja hiljem eksiilis ajakirjaniku- ja poliitikukarjääri.

1906–17 töötas Hans vaheaegadega toimetajana Postimehes ning 1918–27 (alates 1922. aastast peatoimetajana) Päevalehes. Oli III Riigikogu liige põllumeestekogude rühmas ja Tõnissoni valitsuse välisminister 1927–28, saadik Helsingis 1931–37 ning Riias 1937–40. Kuidas Hans erinevalt enamikust teistest eksministritest ja diplomaatidest 1940. ja 41. aasta Eestis puutumatult üle elas, pole jällegi teada, kuid 1944. aasta sügisel jõudis ta samas paadis vend Peetri, selle naise Aleksandra ja nende lapsendatud Iraidaga Rootsi (Iraidast sai Irene alles USAs 1962. aastal New Jerseys).

1945. aasta jaanuaris andis Hans Rebane juba eksiilvalitsuse peaministri asetäitjana ja välisministrina ametivande peaministri ülesannetes presidendi ametisse asunud sotsiaaldemokraat August Reile. 1949. aasta suvel tühistas Rei aga käskkirja Hans Rebase määramise kohta peaministri asetäitjaks. „Pärast seda hakkasid väliseesti ajakirjanduses ilmuma Rei-vastased ülesastumised, milles süüdistati Reid muu hulgas selles, et 1940. aasta 13. juulil aitasid kommunistid tal Riiast Stockholmi pääseda,“ märgib „XX sajandi kroonika“ II osa lakooniliselt. Hans Rebane suri 16.12.1961. a. Stockholmis.

Usutavasti pöörab Riigikogus presidendivalimise esimesele voorule eelnevale päevale, 27. augustile sätitud August Rei ümbermatmisel kõnelev THI tähelepanu ka sellele seigale oma kasuonu ja Rei suhetes. Nii nagu on eelkõige oma poliitika propageerimiseks Hans Rebase Instituudi asutanud THI enese huvides kummutada eos kõik kahtlused Hansu seostest Nõukogude eriteenistustega.

Mis värk selle Ärma taluga oli?

Ilves koduleheküljel öeldakse: „Temast (s.o Hansust) järgmine vend — Peeter jr — päris talu. THI-le oli ta vanaisaks. Peeter jr oli tööstur Tallinnas, kuid kogu oma vaba aja ja hinge pani ta Ärma tallu.“ Tegelikult töötas kasuvanaisa Peeter Unioni (hilisema Kommunaari) jalatsivabriku pearaamatupidajana. „Töösturiks“ pole raamatupidajaid Eestis seni veel keegi nimetanud. Tõsi, Peeter pidas korterit kesklinnas Suur-Roosikrantsi tänaval, mis näitab, et sissetulekul polnud viga.

Talu „pärimise“ väide ei vasta aga tõele. Peeter Rebane ostis oma emalt Kadrilt 1934. aasta 22. jaanuaril Erma talu. Talu oli toona kallis asi: Peeter maksis emale 5000 krooni maade ja majade ning 1500 krooni inventari eest. Miks poeg emale põlistalu eest raha välja maksis ning miks seda ei vormistatud pärandusena, on raske aimata. Võimalik, et lihtsalt pärandimaksust kõrvalehiilimiseks (see polnud küll selles riigis tavaline, kuid seda siiski tuli ette). Raske öelda, kas sel puhul oli juriidiliselt kõik sama korrektne kui THI enese tööandja eluruumi erastamisel Tallinna vanalinnas.

Küsimuseks aga jääb, kust tekkis Peetril taluostuks suurem summa raha. Kuulates THI pajatusi Ärma talust, tahaks olla täiesti kindel, et see taluost polnud seotud tema kasuonu Hansu Nõukogude Venemaa sidemetega.

Punaste huvi Vene valgete vastu?

Ilves tunnistas tänavu oma Brüsseli töökabinetis ajalehele Vesti Nedeli (ilmus 5. mail) antud pikemas intervjuus, et hakkas tänu teda kasvatanud vanaema Aleksandra Tshistoganovale rääkima eesti keeles vene aktsendiga. „Peamiselt vanaema juures kogunes seltskond, mis koosnes põhiliselt vene „valgetest“, kes olid siia põgenenud Venemaalt. Oli näiteks selline Morozov, kes omal ajal rahastas Leninit, kuid kelle tütar põgenes Venemaalt,“ meenutas THI. Ilmselt viitab ta 1905. aastal 44-aastasena end väidetavalt ise maha lasknud sitsimagnaat Savva Morozovi järglastele.

Nõukogude luure huvi valgete seltskonna toimetamise vastu Tallinnas oli väljaspool kahtlust. Võtmeks „valgetega“ suhtleva pere juurde võiski vabalt olla Leningradist Tallinnasse „smugeldatud“ tüdrukuke.

Kuidas vastas Koppel

Lisasin, et neis küsimustes pole tema poolt midagi isiklikku ja et „presidendikandidaadiks pürgides on igakülgne avalikkuse huvi Ilvesele kui endisele ajakirjanikule usutavasti kergesti mõistetav.“

THI jälle ema selja taga

Koppeli vastus aga kinnitas, et nende iseenesest lihtsate küsimustele vastamisega on THI-l mingi suurem probleem, kui olin esialgu arvanud.

Viidates alul põhiseaduse 26. paragrahvis sätestatud perekonna ja eraelu puutumatusele ning ajakirjanduseetika koodeksi punktidele 1.5; 1.6; 4.6; 4.7 ähvardas Koppel, et Eestis kehtivate seaduste ja rahvusvahelise õiguse järgi on info levitamine adopteerimise asjaolude ja lapse bioloogiliste vanemate kohta asjaosaliste nõusolekuta karistatav.

„Lähtudes eelöeldust, arvestades Eesti Vabariigi kodaniku Irene Ilvese kõrget vanust, kehva tervislikku seisukorda, samuti asjaolu, et Irene Ilves ei ole avaliku elu tegelane ega soovi kõnealusel teemal informatsiooni kolmandatele isikutele väljastada, ei ole võimalik ajalehe Kesknädal küsimustele vastata,“ teatas Koppel.

„Ühtlasi teen ettepaneku seda teemat ei ajakirjanduslikus ega ka muus vormis mitte käsitleda, kuivõrd see võib kaasa tuua põhjendamatuid kannatusi Irene Ilvesele, sealhulgas tema tervisliku seisundi halvenemise,“ hoiatas THI nõunik.

THI praegu Ameerikas ravil viibiva ema tervis pani mind muretsema sedavõrd, et kontrollisin järele — Kesknädala tellijate nimekirjas teda pole ning võimalus, et meie leht ema tervist ohustaks, on seega pisike. Lisaks meenus ka üks kadunud Lennart Meri vastuvõtt, kus THI ema ilmutas silmapaistvat meediataluvust.

„Kollase ajakirjanduse jaoks oli tänavuse vastuvõtu üks suursündmus Rahvaerakonna esimehe THI käitumine. Enam ei tulnud mulgi kuues poliitik peole abikaasa Merry Bullockiga, veel ka mitte uue elukaaslase, vaid hoopis ema Irenega,“ kirjutas ajakirjanik Hannes Rumm 1999. aasta 25. veebruari Eesti Päevalehes. Ema kaamerate ette viimine oli THI poolt käik, mida kogu õukonnameedia tänulikult imetles.

Tänasin Koppelit THI vastuste eest, kuid väljendasin ka veendumust, et presidendikandidaadi eraelu, eriti kui see puudutab kontakte teiste riikidega ja tema varalist tausta, on igati õigustet avaliku huvi objekt. Täiendavale küsimusele: „Kas Ärma talu ost on samuti seotud THI ema Eestisse smugeldamisega? Kuidas täpsemalt?“ keeldus Ilvese abi otse vastamast, kuid ei lükanud seost ka ümber.

Koppel kirjutas: „ THI on sündinud 1953. aastal. Kesknädala küsimused puudutavad märksa varasemat perioodi, samuti tema elus olevat ema. See ei ole THI eraelu. See on teiste inimeste eraelu, mille vastu Kesknädal huvi tunneb. Kuna küsimused ei käi THI kohta /…/ ega ole kuidagi seotud presidendivalimistega, jäävad küsimused vastuseta.

Pareerin, et kuna THI ise oma presidendikampaania leheküljel üsna mahukalt ka Ärma talu ja sellega seotud inimeste temaatikat käsitleb, siis on ka avalik huvi igati põhjendet. Koppel ütleb vaid, et „tegemist ei ole THI presidendikampaania leheküljega. See on THI, Euroopa Parlamendi saadiku kodulehekülg.“ Ilvese avalehekülje eestikeelsed uudised on eranditult kõik seotud presidendikampaaniaga, aga loomulikult pole see veel seepärast presidendikampaania lehekülg. Mea culpa.

Vaktsineerimine õukonnameedias

Reede, 28. juuli SL Õhtulehe juhtkiri oli ülimalt ärritunud: „Presidendivalijate praegused jutud on segu mürast, valest ja pahatahtlikkusest. Nii mõnigi saab end valimiste varjus välja elada ja olla tavapärasest õelam. Ega muidu päritaks kandidaatidelt nende esivanemate ja perekondade kohta. Paremat, õiglasemat ja väärikamat presidenti see meile ei anna.“ Muidu kõikide inimeste, eriti poliitikute, eraelu avalikkuse ette toomisele spetsialiseerunud väljaande juhtkirjas ühe presidendiks pürgiva poliitiku perekonna tabuks kuulutamine oli ebatavaline.

Vaid nädal varem, 21. juulil, tõstatas ju SL Õhtuleht ise üle kahe lehekülje küsimuse, miks presidendikandidaadil Ene Ergmal pole meest? Ning 5. juulil tõi seesama leht Eestimaale „pommuudise“, et Arnold Rüütlil kasvavat Peterburis salapoeg.

Laupäeval, 29. juulil andis Kuku Raadio Keskpäevatunnis THI ja Keskerakonna kohtumisest ülevaate Hannes Rumm: „Kohale oli kutsutud ka Eesti kõige sõltumatum ajakirjanik Allan Alaküla Kesknädalast, kellele oli usaldatud õigus esitada mitmeid eriti vastikuid küsimusi, millega ilmselt Keskerakonna juhatuse liikmed ei tahtnud oma suid määrida. Jääme huviga ootama, mida Alaküla sellest kohtumisest järgmises Kesknädalas kirjutab. Sest Allani loomingut meenutades piisab ainult sellest kui öelda, et vahetult enne ja pärast Lennart Meri surma suutis see mees tema kohta uskumatut soppa levitada.“

Rumm, nagu THI, on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna juhatuse liige ja mõlemad kuuluvad Eesti Üliõpilasseltsi. Ilmselt ei pidanud Rumm „eriti vastikuks“ küsimust THI parempoolsest maailmavaatest — sama teemaga seondus enamik teistegi poolt THI-le esitatud küsimusi. Rummi šokeeris küsimus oma parteikaaslase ja seltsimehe ema päritolust.

„Vastiku küsimuse“ vastu THI vaktsineerimist jätkas Eesti Päevalehe 2. augusti juhtkiri : ”…tülgastav trall käib praegu presidendivalimiste ümber — küll sõimatakse konkureeriva erakonna kandidaate, küll kutsutakse neid ülekuulamistele, kus Napoleoni-kompleksi põdevad parteitegelased saavad end lugupeetud inimeste arvel välja elada jms”

EPLi toimetusliini kujundavat arvamustoimetust juhib peatoimetaja asetäitja Urmet Kook (mõistagi EÜSi liige). Just EPLi arvamuskülgedel on viimastel kuudel aga ilmunud Arnold Rüütli kohta Juku-Kalle Raidi ja Peeter Oja sulest sellisel tasemel arvamuslood, mille autoreile ja toimetajale võiks abi olla ehk ainult psühhiaatrist.

3. augusti Eesti Ekspressis avaldab Argo Ideon „kaastunnet“: „Võib aga kahelda, kui tark käik Keskerakonna seisukohalt oli rahva poliitikalehe toimetaja Allan Alaküla poolt Ilvese pinnimine ta ema päritolu asjus. Näiteks Kadrioru nn lossiskandaali puhul mõistis avalik arvamus algul läbud hukka, ent pärast tüdrukute ema mängutoomist, selget eraellu tungimist kaldus hoopis Rüütlite peret rünnakute eest kaitsma.“

Meenutagem, et nn lossiskandaali vallandas ETV 18. jaanuaril eetris olnud Pealtnägija, kus Eesti Ekspressi ajakirjaniku Mihkel Kärmase lossiloole järgnes Vahur Kersna intervjuu tüdrukute isaga. Intervjuu laste emaga tuli TV3 erakorralises uudistesaates (!) esiettekandele juba järgmisel päeval. Täna võime nentida, et skandaal vähendas ajutiselt küll Rüütli reitingut ja tekitas talle hulga isiklikke kannatusi, kuid ei täitnud kombineeritud meedialöögi pea-eesmärki — Rüütel ei loobunud presidendiks kandideerimast.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare