Tõnis Saarts: Eesti sobitub Ida-Euroopasse, kuna erakonnad noogutavad EKRE radikaalsusele kaasa või vaatavad seda vaikides pealt
Politoloog Tõnis Saarts nendib, et Läänes üritavad teised erakonnad paremradikaale põhivoolu kaasa tõmmata. Idas on lood vastupidi: radikaalid normaliseerivad põhivoolu poliitikat, nihutades lubatu piire järjest kaugemale. Ja EKRE on just idaeuroopalik fenomen.
Tänases Sirbis ilmunud artiklis kirjeldab Saarts, et kui vaadata EKRE retoorikat, siis tõi neid parlamenti ühelt poolt küll kooseluseaduse vastasus ja nende populaarsust on kõvasti kasvatanud imaginaarne põgenikehirm, kuid teisalt ei tasu kindlasti unustada EKRE soolosid vene küsimustes. Soov siinsele vene vähemusele koht kätte näidata keele- ja kodakondsusseaduste karmistamise kaudu näib tema hinnangul olevat selle partei ürgne kihk. "Seega on EKRE jutt peremeheks olemisest oma maal üdini idaeuroopaliku diskursuse ilming."
Saarts viitab ka, et Martin Helme on teatanud, et nende võimule tulles hakkavad kohtunike pead lendama, mis viitab arusaamale, et EKRE juhitud Eestis ei ole enam kohta võimude lahususe printsiibile. EKRE-le kui idaeuroopalikule nähtusele viitavat seegi, et nad püüavad rehabiliteerida vapse.
"Kui meenutada hiljutist Reformierakonna märguannet, et neil on tulevikus fooris roheline tuli, kui kõne alla tuleb valitsusliidu tegemine EKRE-ga ja võtta arvesse Keskerakonna veel suuremat vaikivat toetust EKRE seisukohtadele, ei ole kahtlustki, kuhu Eesti oma ühiskondlik-poliitilise reaktsiooni, õigemini, vastureaktsiooni puudumisega sobitub - kas itta või läände," arutleb Saarts ja lisab, et kui EKRE poliitikud räägivad "must, näita ust" ja "kohtunike lendavatest peadest", siis on põhivooluparteid (v.a sotsiaaldemokraadid) vait, nagu ka nende kolleegid teisteski postkommunistlikes demokraatiates.
"Siit jõuamegi järeldusele, et kui läänes üritab ühiskond ja teised erakonnad paremradikaale põhivoolu tuua (ehk taltsutada), siis idas on lood täpselt vastupidi: radikaalid normaliseerivad põhivoolu, nihutades demokraatlikus poliitikas ja ühiskondlikus diskursuses lubatu piire järjest kaugemale."
Saarts märgib siiski, et EKRE korrodeeriv mõju Eesti demokraatiale ja ühiskondlikule diskursusele kujuneb ilmselt palju väiksemaks kui mujal Ida-Euroopas. "Ja seda paradoksaalselt just Venemaa ohtliku läheduse tõttu, mitte tänu Eesti ühiskonna väärtuspildi läänelikkusele."
