Tõnis Lukas põhjendab kriitikalaine toonud "mugavuspagulaste" kommentaari: ma ei mõtle üldse neid, kes sildu ei põleta
Tõnis Lukase eilne sõnavõtt rände teemal tekitas omajagu kriitilist vastukaja. Eesti Rahva Muuseumi direktor Lukas põhjendas Delfile, et mugavust puudutavad laused said kõne kontekstist välja rebitud ja tegelikult peab ta probleemiks vaid neid emigrante, kes kaotavad sideme kodumaaga täielikult.
Kuivõrd mugav saab üldse olla keskkonnavahetus, minna elama võõrasse riiki, ühiskonda, sulanduda võõrasse kultuuri? Kas teie ei nõustu arusaamaga, et inimesele kipub olema mugavam elada omale tuttavas keskkonnas, kus on ka tema pere, sugulased ja sõbrad?
Ma arvan, et teil on õigus. See on inimese põhiolemuses, et teda kisub koju. Aga kui hakkame juba jälle rääkima sellest ühest fragmendist minu ettekandes, siis ma peaks korrektseks öelda, et ma pidasin pikema sõnavõtu, kus ma tõin esile Eesti ajaloo murranguhetked ja see konkreetne tsiteeritud lõik oli üks võrdlus 1944. aasta rändelainega. Loomulikult ei mõtle ma neid, kes lähevad tööle või haridust omandama kuhugi. Ma ei mõtle üldse neid, kes sildu ei põleta. Need, kes on avatud suhtluses ühiskonnaga, kes õpetavad lastele eesti keelt, kes sisuliselt hingelise koduna peavad oluliseks Eestit, neid ma ju ei mõtle, see üldistus ei ole kindlasti korrektne. Osa niisugust muret on asjata, sest loomulikult inimesed liiguvad ja on alati liikunud ja selle vastu ei ole mul midagi.
Milline väljarändaja siis on probleemne teie hinnangul?
Ega mina ei ole kohtumõistja üksikisiku otsuse üle, mis puudutab tema elu. Minu asi on panna miljoni ja rohkema üksiku otsuse mõju rahva arengu ja ajaloo konteksti selles tähenduses, nagu ma teda ettekandes kasutasin. Ja selles tähenduses on loomulikult sõjapõgenikud ja poliitilised põgenikud 1944. aastal erinev kategooria nendest, kes lähevad praegu. Muret teeb loomulikult see, et osa nendest, kes lähevad praegu, teatavad juba minnes, et nad enam tagasi ei tule – pigem mõtlesin ma seda.
Ma pole ise pikemal perioodil väljamaal elanud, aga nii palju kui olen ajakirjanduse vahendusel aru saanud, peetakse välismaal elu mugavamaks, sotsiaalset keskkonda inimlikumaks, palgataset kõrgemaks ja küllap seal siis ka mugavam on. Mõned inimesed teevad kindlasti oma otsuse ka selle järgi.
Aga mis selles halba on, kui otsitakse endale paremat elu?
Üldkontekstis on halb, kui neid inimesi, kes oma sillad põletavad, liiga palju on. Kui kujutate ette – ja see läheb juba minu ettekande kontekstiga kokku – mis saab sellest ühiskonnast, kuhu jääb liiga palju kiiresti tühje kohti ja kuhu on nende täitmiseks vaja immigrante, siis saate aru, et kiire massiline väljaränne on probleem. Sellest ma räägingi ilma, et ma kritiseeriks iga isiku õigust otsustada ennast ja oma perekonda puudutavat.
Kas migratsiooniga on praegu üldse nii halb seis? Näiteks naasjate arv on suurenenud, eelmisel aastal tuli tagasi 1459 inimest rohkem kui aasta varem.
Tagasitulijaid on, see rõõmustab. Aga teine pool asjast on see, et väljaränne on ikkagi oluliselt suurem ja tegelikult, kui te jälgite noore inimesena võrgustikke ja katsute pilti kokku panna, siis nende hulk, kes deklareerivad oma ükskõiksust selle suhtes, kas tulla tagasi või mitte, on proportsionaalselt siiski kasvanud. Ja statistika ju mõõdabki natuke ajas tagasi, mitte praegust hetke, seda tuleb tunnetada. Ma tegelikult tahaks, et te saaksite aru, et ma ei pea silmas õppima minemisi, tööle minemisi, kui sidet Eestiga hoitakse, siis on inimestel selleks suurepärane õigus olemas.
