Tõnis Kõiv poliitblogis: jahindus eeldab kokkuleppeid
Kärbeste hävitamine on iseenesest igati mõistlik ja teile isegi kasulik tegevus. Saate rahulikult magada ja mööbel ei saa rikutud. Ainuke häda on selles, et osad kärbeste hävitajatest käituvad nagu oleksid nemad peremehed majas. Tulevad siis kui tahavad, ette ei teata, poriste saapajälgede koristamisest põrandal ei taha kuuldagi. Nii tekkibki majaomanikul mõte: keelan kärbeste arvu reguleerimise üldse ära, algatuseks üheks kuuks. Äkki see mõjutab kärbsetapjaid läbirääkimistelaua taha istuma ja edasises kokku leppima.
Analoogne olukord on täna meie metsaomanike ja jahimeeste vahel. Metsaomanikud tunnetavad, et nende metsas käiakse, maa peal sõidetakse, aga nendega ei räägi keegi, kokkuleppe sõlmimisest rääkimata. Tänane jahiseadus seda olukorda toetab. Osa jahimehi on arvamusel, et nõukogude ajast pärit suhted peaksid nii jäämagi, muuta ei ole midagi vaja. Hoolimata sellest, et vahepeal on Eesti NSVst saanud Eesti Vabariik ja maa ei ole enam üldrahvalikus omandis vaid eraomandis.
Metsaomanikud on üha rohkem ja rohkem muudatuste vajalikkusest aru saamas ning nüüd jõudnud esimese suurema ühistegevuseni. Eesti Erametsaliit on algatanud aktsiooni jahipidamise täielikuks keelamiseks järgmisel kuul ehk septembris. Aktsiooniga on liitunud juba 178 tuhande hektari omanikud. Aktsiooni eestvedajad Erametsaliidust nimetavad ühekuulist jahi keelamist uue jahiseaduse eelnõu toetusaktsiooniks. Erametsaliidu juhatuse esimees Ants Varblase sõnul on lisaks metsaomanikele aktsiooni kaasatud või selle eesmärkidega nõustunud ka põllumeeste organisatsioonid Eesti Talupidajate Keskliit ja Eesti Põllumajandustootjate Keskliit ning Omanike Keskliit. Metsaomanikud saavad väga hästi aru, et jahi keelamine ise-enesest lahendust ei too, pigem tekitab mõlemale poolele probleeme juurde.
Kohtusin täna Eesti Erametsakeskuse juhatuse liikme Jaanus Aunaga. Tema sõnul häiribki maaomanikke kõige rohkem jahimeeste soovimatus ilmselt ajale jalgu jäänud jahiseadust muuta. Jahipidamise täieliku keelamise aktsioon on suunatud eelkõige laiemale avalikkusele, teadvustamaks, et tänane olukord jahinduses on ebanormaalne ja ajale jalgu jäänud. Sõnum on loomulikult ka kitsamalt jahimeestele, neid püütakse survestada asuma läbirääkimistelaua taha.
Uus jahiseaduse eelnõu kohaselt peavadki maaomanikud ja jahimehed omavahel kokkuleppele jõudma. Arusaadavalt peaks jäme ots siiski maaomanike käes olema. Eks siin ole lihtne ka pilli lõhki ajada. Mitte kõik jahimehed ei teeni jahiturismiga tulu, paljude jaoks on jaht siiski hobi, millele nad peale maksavad. Kui nüüd peaks hakkama palju rohkem peale maksma võib nii mõnigi oma hobist loobuda, mis ei ole ju tegelikult ka maaomaniku huvides.
Kahjuks ei ole igal pool Eestis jahimeeste ja maaomanike suhted nii hästi korraldatud kui Imaveres. Sealsesse jahtkonda kuulub 30 jahimeest, jahipiirkonna suuruseks on 14 000 ha. Kohaliku jahimehe Mati Hõbemägi sõnul (kohtusin temaga eile) ei ole neil mingeid probleeme jahimeeste ja maaomanike vahel, toimib vastastikku austav ja lugupidav suhtlemine. Jahimehed arvestavad sellega, et kui nad kasutavad laiemalt võttes kogukonna ressurssi, peavad nad midagi üldistes huvides tagasi andma. Nii ongi jahimehed juba aastaid toetanud rahaliselt Imavere valda, enamasti on summad läinud Imavere lasteaia tarbeks. Olenevalt aastast, jahi tulemustest ja ka valla vajadustest on toetussumma kõikunud vahemikus 2-15 tuhat eurot aastas. Hõbemägi sõnul on viimased kümme aastad jahimehed jahti pidanud põhiliselt jahimeestele endile kuuluval või nende eraomanike maadel, kellega on kokku lepitud. Ikka on eelnevalt läbi räägitud ja kokkuleppele jõutud.
Mati Hõbemägi arvates ei ole totaalne jahipidamine keeld maaomanike huvides. Pigem survestavad nad niimoodi ebakorrektselt käituvaid jahimehi. Hõbemägi arvates tuleks minna veelgi kaugemale ja muutagi jahipidamine maaomaniku õiguseks. Samas peab maaomanik ka võtma kohustused ja vastutuse. Kõiki jahiulukeid on võimalik küttida vastavalt ohjamiskavale. Näiteks kui põdra küttimislimiit aastas on 1 põder 1000 ha kohta, maaomanikul sobivat maad 50 ha, siis antakse üks küttimisluba iga 20 aasta pärast. See tähendab, et asjast huvitatud peaksid koonduma jahipiirkonnaks, et saaks igal aastal põtru küttida. Veel oleks võimalus nimetada metssiga ja metskits väikeulukiteks. Hõbemägi arvates ei tooks see kaasa mingeid muid kardinaalseid muutusi, kui et maaomanike ja jahimeeste suhted saaksid rajatud õigele ja õiglasele alusele. Ei ole alust hirmudel, et siis lastakse kõik loomad maha või et siis jahimehi ei jääkski. Mitte kuskilt ei ole massiliselt jahimehi juurde tulemas ja ainult diletandi arvates on niisama lihtne metsas loomale pihta saada. Jahimehed jäävad ikka jahimeesteks, kes peavad maaomanikega koostöös jahti, mis on kasulik mõlemale poolele. Loomulikult eeldab see ka tõhusat kontrollisüsteemi.
Uut jahiseaduse eelnõu on menetletud juba aastaid. Positiivne on seejuures, et paljuski on ühiseid arusaamu ja mõistmist protsessi käigus juurde tekkinud. Keskkonnaminister Keit Pentus on öelnud, et ministeerium on huvitatud lahendusest, mis sünnib maaomanike ja jahimeeste koostöös. Kuu aja pärast toimuv jahipidamise keelamise aktsioon ongi suunatud teisele osapoolele, andmaks neile märku, et maaomanikud on suutelised ka tõsisteks aktsioonideks. Et kui „hoiatusstreigist“ ei piisa siis tuleb seejärel juba päris „streik“ ehk jahipidamise keelamine ajal, mil tegelikult peaks jahti pidama. Eesti ca 70 000 metsaomanikku on märkimisväärne jõud, kellega on mõistlik arvestada.
