Tõivo Sarmet Peruu tragöödiast: ilma riskimata mägedes ei saa

Eesti üks tuntumaid alpiniste, mägiekspeditsioonide juht ja kahekordne Eesti kõrgtõusude rekordi kaasautor Tõivo Sarmet on käinud ise ka Peruu õnnetuspiirkonnas ronimas ning jagas Delfiga mõningaid oma kogemusi.

"Tuleb hinnata ohtu nii palju, kui sa oma silmaga näed. Loomulikult tuleb vältida igasuguseid jämedaid riske, aga ilma riskimata mägedes ei saa. Sa ei näe ette seda, mis seal tegelikult juhtuda võib ja kas sulle ülevalt tuleb midagi peale või mitte," kommenteeris kogenud mägironimisveteran kolme eesti alpinisti hukkumist.

"Mina arvan, et seal pidi olema teisi inimesi veel, kuidas nii kiiresti muidu käivitus päästeoperatsioon," spekuleeris Sarmet, tuues välja ka selle, et infot on hetkel veel väga vähe.

Oma kogemuste põhjal iseloomustas Sarmet piirkonda järgmiselt:

"See on üpris keerukas mäeahelik. Rajoon on võrreldes muu Peruuga väga lumine ning teised mäed ei ole nii lumised, kui just see piirkond. Samuti on sealsed nõlvad suhteliselt järsud. Julgestusköit on ikka tihti vaja, sest libisemisoht on seal ikka suhteliselt suur."

Samas tõdes Sarmet ka seda, et julgestusköied on kahe otsaga asi.

"Kui sa oled julgestuses ja kasvõi üks inimene satub laviiniga alla sõitma, siis ta tõmbab ka teised inimesed alla. Näiteks aastaid tagasi said ühed Läti parimad mägironijad nelja-viiekesi Uus-Meremaal surma just selle pärast, et nad olid köies. Üks mees ilmselt libises ja kukkus ning tõmbas teised kaasa. Küsimus on selles, kas suudetakse seda ühte inimest pidama saada, kui see üks inimene on umbes 80 kilo ja teised on raskesti julgestatava nõlva peal. Seda siis näiteks, kui see nõlv on jääs. Sellisel juhul sa ei saa ennast sinna korralikult kinni panna ning kui üks 80-kilone mees kaob alla ära, siis tõmmatakse sind kohe tasakaalust välja ning kogu köiskond läheb allamäge," kirjeldas Sarmet Delfile.

"Sa pead välja mõtlema, et mida sa teed - kas köiega on kindlam minna või ilma köieta on kindlam minna," võttis Sarmet kokku.