Kahtlused tipnesid tema pea kohal peaaegu täpselt kaks aastat tagasi, kirjutab Eesti Päevaleht Online.

2006. aasta novembris vabastati mees kaitseministeeriumi riigisaladuse kaitse osakonna juhi ametikohalt ning viidi üle ebamäärasemale ministeeriumi nõuniku kohale, mis ei kätkenud endas enam igapäevast suure hulga saladustega tegelemist.

Selleks ajaks oli nii Eesti kui ka meie NATO liitlaste luureorganisatsioonidel kujunenud kindel veendumus, et kuskilt lekib ülisalajane ja ainult alliansi liikmetele teadaolev info. Veelgi enam, selleks ajaks oldi analüüsimisega jõutud niikaugele, et info lekkimise kohaks peeti Eestit, meie enda kaitseministeeriumi ning selle riigisaladuse kaitse osakonna juhti. Seda, et Simmi kahtlustatakse Venemaaga koostöö tegemises, ei pane keegi kahtluse alla.

Herman Simmil oli juurdepääs tohutule infohulgale.

Seda tingis tema ametikoht, kustkaudu liigutati isegi neid materjale, millele Eestis pääsevad juurde kahe käe sõrmedel ülesloetavad inimesed. Kahju, mida Simm võis Eesti riigile tekitada, on hoomamatu. Tema käest käisid läbi nii salajased NATO kui ka EL-i materjalid, rääkimata Eesti valitsuse, kaitseministeeriumi ja kaitseväe juhataja salajastest otsustest. Viimasel ametiajal kaitseministeeriumi julgeolekuosakonna juhatajana oli Simmil kõrgeim võimalik luba NATO saladustele ligipääsu kohta, luba, mis Eestis on vaid viiel-kuuel inimesel: presidendil, peaministril, kaitseministril, kaitseväe juhatajal ja välisministril.

Just Simm oli see, kes valmistas ette Eesti NATO-ga liitumiseks vajalikud salajase info vahetamise lepingud mitme riigiga. See kuulus Simmi tööülesannete hulka, kui ta oli riigi julgeoleku volitatud esindaja — amet, mida ta pidas alates 2001. aastast.

Tähelepanuväärseks tuleb pidada kaitseministeeriumi ääretult pikka ning põhjaliku teadet Simmi uuele ametikohale asumise kohta 2006. aastal. Tavaliselt ei avalikustata ministeeriumide sees teisele ametikohale asuva inimese kohta mitte midagi, rääkimata inimesest, kes on kõige lähemas suhtes riigisaladusega.

Selles pea pooleteiselehekülje pikkuses teates märgitakse ära ka Simmi hariduskäik ja mainitakse, et 1978. aastal omandas ta magistrikraadi NSVL-i siseministeeriumi akadeemias. Nõukogude Liidu siseministeerium aga oli tihedalt põimunud KGB organisatsiooniga.

Miks tõi kaitseministeerium oma pressiteates esile, et Simm sai magistrikraadi NSVL siseministeeriumi akadeemiast?

Nõukogude Liidu kukkudes vajus KGB kontaktivõrk üle maailma soiku. Kuid Vene uue välisluure, SRV ning sõjaväeluure ehk GRU taasaktiveerudes alates 1990-ndate teisest poolest on mitmes NATO liikmesriigis täheldatud katseid vanu suhteid üles äratada.

Juhul kui Simmil oli Nõukogude ajal KGB-ga kokkupuuteid, mis jäid Eesti Vabariigi algusaegadel julgeolekulubasid väljastanud asutustel kahe silma vahele, siis tegi see temast ideaalse nn taasvärbamise kandidaadi.

Nimelt kehtib Eestis süsteem, mille järgi peavad inimesed, kel oli teatav suhe okupatsioonirežiimi julgeolekusasutustega, nagu KGB, end vabatahtlikult kapo juures arvele võtma, et mitte riskida enda võimaliku paljastamise ning tööst ilmajäämisega. Kui uskuda seni tõestamata hüpoteesi, et Simmil võis nende asutustega olla eelnevaid kokkupuuteid, siis oli ta ideaalne šantažeeritav sihtmärk, kes võidi vajalikul hetkel “äratada”.

Ülikeerukas luureoperatsioon

Simmi kohale kerkinud kahtluse ning tema vahistamise vahele jäänud pika aja järgi saab eeldada, et tema süü väljaselgitamine ning süült tabamine oli Eesti luureajaloos üks keerukamaid. Kuna Simmi ei suudetud kohe peale temale taandatud kahtluse tekkimist vahele võtta, võib eeldada mitut asja.

Esiteks — kahtlused infolekitaja olemasolus tulid esmakordselt liitlaste juurest. Seda seetõttu, et neil pidi olema selge pilt, kuidas muutus venelaste informeeritus pärast NATO viimast laienemist. Asjast parem arusaamine tõi kaasa kahtlused. Teiseks ka seetõttu, et kahtluste kerkides jäeti Simm ministeeriumi edasi, mis viitab sellele, et info tema tegevuse kohta tuli Eesti võimudele tol hetkel ootamatult ning ta oli vaja kiiresti salajaste materjalidega töötamisest eemale juhtida, kuid enne seda poldud jõutud tema jälgimist alustada.

Eilne vahistamisteade ning sellele järgnenu annab aga kinnitust mastaapidest, mille Simmi paljastamine võttis. Kui tema väidetav riigireetmine ehk salajase info edasiandmine oleks olnud tõendatav Eestis, oleks see kindlasti varem avastatud. Ka ei ole kuskilt saada teavet, mille järgi oleks ta võetud info üleandmiselt vahele siin. Ehk oleks pildistatud mõne Vene diplomaadi või muu isikuga, keda oleks olnud põhjust kahtlustada agendijuhtimises. Päevalehele anti kindlalt mõista, et ühegi Vene diplomaadi väljasaatmist pole oodata, mis oleks olnud loogiline samm, kui Simm või kaaskahtlustatav, tema abikaasa, oleks nendega kohtumiselt tabatud. Kõikide märkide järgi ei suudetud midagi sellist kaks aastat tõendada, sest väidetavalt pole olemas mingeid salvestusi ega fotosid, mida ollakse varasemate pisiluureskandaalide puhul harjutud nägema.

Järele jääb variant, et edule viis hoopis info, mis saadi vastaspoolelt. Kõige tõenäolisemalt mõne topeltagendi kaudu, kes lekitaja identifitseeris. Sellist jõudu aga Eesti luureasutustel Venemaal ei ole, mis tähendab, et paljastus sai sündida vaid koostöös liitlasteenistustega, kes pika töö järel suutsid saada materjali, mille põhjal sai Simmi lõplikult infolekitajaks nimetada.

Kas Simmi paljastamine toob kaasa ahelreaktsiooni?

Julgeolekuspetsialistid ei välista, et peale Herman Simmi on Venemaa värvanud teisigi agente. Praegu on küllalt tõenäoline, et nende töö “külmutatakse” mingiks ajaks, näiteks paariks aastaks.

Kas Simmil võimalike kaasagentide kohta aimu on, on spetsialistidelgi keeruline hinnata, praktika on pigem selline, et kaasagentide nimesid ei teata.

Päevalehega vestelnud eksperdid rõhutasid, et Simmi juhtum peab tooma kaasa paljude tema sidemete ülevaatamise. Näiteks hakatakse kindlasti uurima, kes allkirjastas Simmi riigisaladuse load ning võttis endale seega vastutuse selle eest, et potentsiaalne lekitaja pääses kõige rangemalt valvatud info juurde. Samuti seisab ees tema karjääri ning tegevuse kõige detailsem läbiuurimine, kusjuures vastuseid tema tähelepanuta jätmise kohta hakatakse muu seas nõudma teda toetanute käest.

Margus Hansoni kaotatud portfellil uus tähendus

Herman Simmi paljastamise valguses võib saada uue tähenduse ka 2004. aastal kaitseminister Margus Hansoni ametist viinud portfelliskandaal. Kui eeldada, et kahtlused info Eestis lekkimise kohta olid kerkimas juba siis, võiks seni lahenduseta portfellivargust pidada ka osavalt korraldatud pettemanöövriks. Ühel päeval varastati ootamatult kunagise kaitseministri Margus Hansoni kohver — teisisõnu tehti ta poliitiliseks tankistiks, mida nimetatakse jänesehaagiks. Koomale tõmbuva kahtluste võrgu varjus võidi kaevata peremeestele ehk FSB-le, misjärel see korraldas kohvrivarguse.

Kärt Anvelt