Kui Erika Salumäe hinnangul võrdub Tallinnas tööle- ja kojusõiduks jalgratta kasutamine sama hästi kui suitsiidiga, siis Hollandi pealinnas Amsterdamis on see suurele osale inimestest sama iseenesestmõistetav kui piknik päikselisel laupäeval, kirjutab Eesti Päevaleht.

“Jalgrattaga sõidavad kõik, nii töölised kui ka ärimehed,” räägib Amsterdami linnavalitsuses jalgrattatranspordi eest vastutav Daniel von Motman. Motman illustreerib oma lauset faktidega: keskmine rattur on uuringute järgi kõrgema haridusega, hea sissetulekuga ja 25–55-aastane. Igast neljast amsterdamlasest kolmel on vähemalt üks jalgratas, paljudel on neid rohkemgi.

“Näiteks täiesti tavaline ratas linnas edasi-tagasi liiklemiseks, sest sellest pole kahju, kui ta ära varastatakse, ning korralik sportjalgratas nädalavahetusel pikemate ringide tegemiseks.” Iga päev kasutab jalgratast iga teine pealinlane.

Keskmine ühe otsa pikkus on Motmani sõnul kolm kilomeetrit. Jalgratast kasutab peamise liikumisvahendina 37 protsenti, ühissõidukeid 22 protsenti ja autot 41 protsenti elanikest. “Jalgratas jäetakse koju vaid siis, kui antakse tormihoiatus,” märgib Motman. Ka ise töölesõiduks ratast eelistava Motmani sõnul pakuvad väga paljud tööandjad oma töötajatele umbes 500 euro suurust toetust just ratta ostmiseks.

“Meie eesmärk on hoida Amsterdam keskkonnasõbralik ja liiklus ohutu. Ka meie linnapea kinnitab avalikult, et ratas on kõige loodussäästlikum ja ühtaegu kõige mobiilsem transpordivahend,” lausub Motman. Selles on tal õigus, sest linna läbivate hulgaliste kanalite äärsetel kitsastel tänavatel on autoga liiklemine paras nuhtlus.

Jalgratturitele on aga ette nähtud hulgaliselt soodustusi: eraldi foorid, arvukad punaseks värvitud asfaldiga rattateed, mis on suurest liiklusest eraldatud, rattateede plaanimisel arvestatakse vaid otsemarsruute jne. Kui kesklinnas maksab sõiduki parkimise tund neli eurot, siis ratta parkimise eest tasu ei küsita.

“Kõige suurem rattaparkla on praegu kolmekorruseline. Ametlikult mahub sinna 2500 ratast, ent tegelikkuses on neid seal enamasti 3000 ringis,” räägib Motman ning lisab, et rattaparklad hõivavad üha rohkem vaba linnaruumi.

Motmani büroos on käinud jalgrattapoliitika põhimõtetega tutvumas delegatsioonid Pariisist ja Londonist, samuti Korea ja Jaapani linnadest. Tallinnast pole tema sõnul veel keegi huvi tundnud. “Ratturitele keskendumine nõuab põhimõttelist otsust. See tähendab näiteks, et tuleb loobuda osast autode parkimiskohtadest ja rajada selle asemele rattaparklaid,” soovitab ta.

Motman tunnistab, et ka rattasõbralikus Amsterdamis esineb probleeme. “Peame üha rohkem vaeva nägema, et noored ikka ratta selga istuks. Asi on selles, et Amsterdami noortest umbes pooled ei ole kohalikku päritolu. Teistel rahvastel aga lihtsalt pole jalgrattakultuuri,” lausub ta.

Teiseks mureks nimetab Motman tõsiasja, et igast kümnest rattast üks läheb pikanäpumeeste saagiks. “Aastas varastatakse Amsterdamis kokku umbes 50 000 ratast. Tihti tegelevad sellega asotsiaalid, kes müüvad ratta paarikümne euro eest edasi üliõpilastele.”