“Väärtegude eest karistatu staatus pole silmatorkav ning väärtegude preventsioon ei põhinegi eriti tugevalt sellel, et püütaks saavutada, et väärteo eest karistatu staatusest püüaksid kõik väga selgelt hoiduda. Kurjategija staatus on kindlasti selgelt silmatorkav ning praegune, kahjuks ebameeldivalt kõrge kuritegude eest karistatute arv ja osakaal ei ole õnneks veel nii kõrge, et kurjategija staatus muutuks ühiskonnas nii sageli vastu tulevaks, et seda enam ei märgataks,” märkis Ginter Delfile.

“Kuritegude ja väärtegude koondamisel ühtsesse karistusseadustikku kartsin mõnda aega, et äkki ähmastub nii piir kuritegude ja väärtegude toimepanijate vahel. Kuid praeguseni küll midagi taolist õnneks juhtunud pole. Ühiskond suhtub väga selgelt erinevalt kurjategijatesse ja väärtegusid toime pannud isikutesse.

Kokkuvõtteks, muidugi oleks parem, kui Eestis oleks vähem isikuid, keda on vaja kuritegude toimepanemise eest karistada. Kuid võrreldes teiste Euroopa riikidega pole meie situatsioon väga silmatorkavalt halvem,” tõdes ta.

Eesti karistusregistri andmetel on kunagi mõne sinna kantud teo eest karistatuid 580 397 ehk 43 protsenti Eesti elanikkonnast.