“Neid on tõesti igal pool väga palju. Kähriku arvukus ei ole meil vist kunagi nii suur olnud kui praegu, pärast vaktsineerimise algust,” nentis metsakaitse- ja metsauuenduskeskuse ulukiseire osakonna juhataja Peep Männil, kes tegeleb ka ise jahindusega, kirjutab Eesti Päevaleht.

“Mõnel pool pole võimalik enam koertega sea- või põdrajahti pidada, sest kogu aeg jäävad kährikud koertele ette.”

Varasemate tähelepanekute järgi on Männili hinnangul selge, et marutaud on seni kährikute hulka ohjes hoidnud. “Kui kähriku ja rebase arvukuse kõikudes on nende hulk kõrgele tõusnud, on paaril järjestikusel aastal olnud metsas ka oluliselt rohkem marutõbiseid loomi,” tõi ta esile. “Samas otsest teaduslikku tõestust selle seose kohta pole.”

Männil osutas, et enne vaktsiinipalade lennukitelt külvamise alustamist oleks pidanud ka uurima, kuidas võib see looduses toimuvat mõjutada. “Marutõvest saame sel moel küll lahti, kuid kaotus, mida me niivõrd jõhkralt loodusesse sekkudes tekitame, võib olla tunduvalt suurem ja pikaajaline,” tähendas ta.

Veterinaar- ja toiduametis metsloomade marutaudi vastast suukaudset vaktsineerimist juhtiv Marjana Laine ütles, et vaktsiinipalade külvamisega kaasneb paratamatult kährikute arvukuse kasv. “Ka mujal maailmas, kus vaktsiinipalasid külvatakse, on rebaste ja kährikute populatsioon suurenenud,” ütles Laine, kelle andmeil pole üheski riigis loomade arvukuse suurenemise tõttu vaktsineerimist katkestatud. “See on probleem, kuid jahimehed peaksid lihtsalt kährikuid rohkem küttima.”

“Antud juhul on valida kahe asja vahel: kas elada pidevas marutaudiohus või siis selle vastu võidelda,” nentis ta, märkides, et 2005. aastast alanud vaktsiinipalade külvamine on olnud väga tulemuslik. “Kui veel 2003. aastal oli 813 marutaudijuhtumit, siis mullu vaid neli ning tänavu on olnud kolm juhtumit.”

Kährikute arvukuse ohjeldamiskava kallalt töötav zooloog Harri Valdmann kinnitas meie linnumeeste hirmu, et kährikute küllus seab löögi alla nii siinsed tavalisemad kui ka haruldasemad kanalised.

“Mujal tehtud uuringud on näidanud, et kähriku toidus esinevad ka kanalised,” osutas Valdmann. “Nii palju neid siiski veel pole, et nad midagi päris hullu korda saadaksid.”

Valdmanni arvates on kährikute hulga vähendamiseks põhimõtteliselt kaks võimalust: kas hakkab riik küttide motiveerimiseks kährikute laskmise eest preemiat maksma või tuleb alustada suukaudset keemilist steriliseerimist, mida on Euroopas tehtud.

Keskkonnaministeeriumi jahindusala spetsialist Kaarel Roht viitas, et kährikute hulga kõrgseisu soodustab hoopis talvine metssigade lisasöötmine. “Kui talv on pehme, siis kährikud talveunne ei jää ja käivad muudkui söötmiskohtades. Heas toitumuses olles on ka pesakonnad tunduvalt suuremad,” selgitas ta. Kui 2006. aastal lasti 5800 kährikut, siis mullu juba pea 8000.