Tartu rahuleping tegi Eestist esimese riigi, kes seadis Nõukogude Venemaaga sisse ametlikud suhted, kirjutab Postimees.

“See asetas riigi välispoliitiliselt erilisse olukorda ning lõi ka vastava majandusfooni,” nendib ajaloolane Jaak Valge uurimuses “Lahtirakendamine”.

Kommunistid pidid lahti murdma nende vastu kehtestatud majandusblokaadi. Bolševistlikul riigil oli 1101 miljonit kuldrubla, kuid kuna see oli enamasti varastatud ja röövitud, blokeerisid Lääne börsid Vene kulda.

“Mis kujul kuld ka ei olnud, tuli see eelnevalt “puhtaks pesta”. Pärast Tartu rahulepingut oli kõige mugavam seda Eestis teha,” lisab Valge.

Kullapartiidega, mis saabusid Venemaalt Eestisse Tartu rahulepingu alusel, käisid kaasas kullakotid, mis rändasid Tallinnast edasi läände. Eesti näitel soovis Venemaa endaga suhtlema ahvatleda nii teisi naaberriike kui ka Läänt.

Paar nädalat pärast rahu sõlmimist saabus Tallinna endine rahanduse rahvakomissar ning Tartu rahudelegatsiooni liige Isidor Gukovski. Märtsis võttis Rahvakomissaride Nõukogu vastu otsuse kasutada “Balti akent” maksimaalsel määral tööstus- ja toidukaupade impordiks läbi Tallinna sadama.

“Gukovskil olid väga suured ülesanded ja ka väga laiad volitused. Ta pidi bolševike kulla “puhtaks pesema” ning ostma kokku kõikvõimalikke kaupu, alates heeringatest ja kartulitest kuni vikatite ja kuulipildujateni,” märgib Valge.

“Nii kujunes Tallinn, [hilisema Väliskaubanduse Rahvakomissariaadi esindaja Georgi] Solomoni sõnul “provintsilinn, mida ainult Eesti iseseisvuslaste lennukas fantaasia võis pealinnaks ülendada”, bolševike valuutaoperatsioonide keskuseks ning esialgu ka ainsaks paigaks, kus Nõukogude Venemaa oma välisoste sooritas,” on kirjas Valge raamatus.

Eesti Panka deponeeriti väga suurtes kogustes kulda, briljante, väärisesemeid, erineva riigikorra rublasid ning välisvaluutat.

Sealt kandis Gukovski kulla üle kaubanduspartneritele või vahetas välisvaluutaks. 1920. aasta lõpus oli bolševike Tallinna esinduses briljante, safiire, rubiine ja teisi vääriskive kokku üle kuue ja poole kilo.

Rahu-aasta mai lõpuks oli Tallinna sadam ummistunud Venemaale määratud kaupadega täidetud laevadest.

Eesti pankadest tegelesid Gukovski teenindamisega Scheel ja Co, Pung ja Co, Harju Pank, Revalis ning ka Eesti Pank. Kaupu hankisid põhiliselt vahendajatest spekulandid.

1921. aastal Inglismaaga sõlmitud ajutine vabakaubanduskokkulepe võimaldas Vene kulla vaba müüki Briti väärisasjade börsil ning röövis sellega suure osa Eesti poliitilisest tähtsusest.

Kahe aastaga saatis Venemaa Eesti kaudu läände müntidena peaaegu 700 tonni kulda, arvestamata kullakange. Vahendajatele langes sellest 80 miljonit, millest omakorda Eestisse jäi 30–50 miljonit kuldrubla.

“See oli tohutu väärtus,” kirjutab Valge. “See summa jääb vaid mõnevõrra alla kogu Eesti Vabariigi aastate 1920–1922 ekspordi väärtusele (9,7 miljardit marka).”

Nii tõi ida-lääne majandussilla roll majandusele sisse 64,6 miljonit kuldrubla. Suur osa sellest kanaliseerus hiljem Konstantin Pätsi majandusringkonna kätesse.