Varahommikune koputus uksele tähendas senise elu lõppu enam kui 20 000 inimesele, paljudele neist ka elu lõppu üldse, kirjutab Postimees.

25. märtsi varahommikul prõmmisid kommunistid, kommunistlikud noored, nende kaasajooksikud ning Nõukogude sõdurid seitsme ja poole tuhande eesti perekonna uksele ja akendele, tungisid nende kodudesse, kiskusid veel unesoojad lapsed vooditest välja ning kamandasid ehmunud vanemad asju kokku pakkima, et saata need perekonnad määramata ajaks Siberi avarustesse.

Küüditajad olid erineva stiiliga: mõnel pool anti asjade pakkimiseks aega mitu tundi, teisal napp pooltund, mõnel pool jagasid sõdurid nõu, milliseid riideid ja tarbeesemeid kaasa võtta, ning aitasid pererahval pampe autole tassida. Teisal krabati vähesedki esemed inimestel käest ära ja keelati nende kaasavõtmine.