TÄNA 75 AASTAT TAGASI: Kuidas lavastada riigipööre? Eesti näide 21. juunist 1940

Suvi 1940. aastal oli Eesti jaoks dramaatiline: juunis oli selge, et Nõukogude Liit asub kiirelt tegutsema, et Eesti lõplikult oma mõjusfääri saada. Taktika oli juba tuttav: hirmutamiseks viidi hiiglaslikud väeosad piirile ning uus esitatud ultimaatum soovis juba ka uut valitsust. Kuidas kõik lahti rullus ja kuidas näitas riigipöörde jaoks vajalikke lavastatud meeleavaldusi nüüd juba punase tsensuuri alt läbi käinud meedia?

Näiteks novembris 1939 olid antud Leningradis töösse geograafilised kaardid, kus Balti riigid olid juba kujutatud NSV Liidu osana. Trükiluba neile on pärit 10. aprillist 1940 (1)
Lõplikult otsustati lahendada Balti riikide kiire liitmine Kremlis 24-25 mail. (2)

Maikuu lõpul ja juuni algul algas Punaarmee koondumine Eesti piiride taha, õppuste nimel. Samal perioodil algab Nõukogude Liidus ka meediakampaania Eesti vastu - Pravdas ilmub näiteks artikkel, mis süüdistab Eesti valitsevaid ringkondi britimeelsuses ning Saksa ja Nõukogude Liidu vastasuses.

Direktiiv nr 02622 - ettevalmistused sissetungiks

9. juunil 1940 andis andis Nõukogude Liidu kaitse rahvakomissar S. Timošenko välja direktiivi nr. 02622, millega Punalipuline Balti laevastik ja Leningradi sõjaväeringkond said korralduse alustada ettevalmistusi sissetungiks Eestisse.

15. juuniks oli Leedu piiri ääres ja 16. juuniks oli Eesti-Läti piiril armee koondunud. Piiri ääres ootas lahingkäsku Balti riikidesse väga võimas sõjaline jõud: Balti riikide vastu suunatud väegrupeeringusse kuulus üle 435 000 mehe, 8000 suurtüki ja miinipilduja, 3000 tanki ja rohkem kui 500 soomusmasinat. Ka olid ettevalmistatud tehtud  50 000 - 70 000 vangi vastuvõtmiseks.

Naissaar oli okupeeritud 12. juunil ning 14. juunil oli mere ja õhublokaad: 14. juunil tulistati alla Soome lennuk Kaleva, hukkusid kõik seitse reisijat ning meeskonnaliikmed. Lennukis olnud posti korjas kokku Nõukogude allveelaev, mis Soome lennukite ilmumisel lahkus Kroonlinna suunal.

Uus ultimaatum

16. juuni õhtul esitas Nõukogude Liit ultimaatumi: nõuti uut NSV Liidule sõbralikku valitsust ning Punaarmee täiendavate väeuksuste paigutamist Eesti territooriumile. Vastust oodati südaööks.

Olukord oli lootusetu.

Tund enne määratud aja täissaamist otsustas valitsus ultimaatumiga nõustuda.

Punaarmee sissemarsil range pildistamiskeeld

Järgmisel päeval algas Punaaarmee sissemarss ja Eesti sõjaline okupeerimine. Laidoner kiirustas 17. juuni hommikul Narva, kus kirjutas alla kokkuleppe Nõukogude väejuhatusega. Vastavalt "Narva diktaadile" tuli tsiviilisikutel loovutada relvad ning keelustati avalikud meeleavaldused. Keelati pildistamine ja filmimine väljas.

Sündmuse tegelikust iseloomust ei räägitud ajakirjanduses, sissemarssi iseloomustati kui vastastikuse abistamise lepingu kinnitamist. "Võimalike eksiarvamuste kõrvaldamiseks olgu teada, et Eesti on teotsemas kõigis oma põhiseaduslikes korraldustes," kinnitas peaminister Uluots oma raadiokõnes. 

Rahvusvahelise õiguse kohaselt kujutas Eesti Vabariik endast alates 16. juunist okupeeritud riiki. Seega kõik edasised katsed legaliseerida okupatsiooni võib lugeda õigustühiseks.

Kuidas arst-kirjanikust sai üleöö peaminister

17. juunil teatas Molotov Tallinna saatkonnale, et 19. juunil saabub Eestisse Stalini erivolinik Andrei Ždanov.

Tema ülesanne oli sisseseada tsiviilokupatsioon ning selle eesmärgil "lavastada" riigipööre ning kehtestada nõukogude kord. Oma saabumise päeval kohtus ta president Pätsiga, kelle soovitatud peaministrikandidaat talle ei sobinud: ta andis teada, et peaministriks saab vasakpoolne arst-luuletaja Johannes Vares-Barbarus. 

Kui Vares oli käinud kohtumas Nõukogude Liidu saadikuga, iseloomustas ta hiljem Varest oma päevikus nii: "Jutuajamisel jätab ta täiesti kultuurse inimese mulje, kes suhtub sümpaatiaga NSVL-i, kuid on ka häbelik, tagasihoidlik, kes kardab oma piiratud jõuga asuda selle suure töö kallale, kardab, et ta ei tule toime ja seega ei õigusta temale osutatud usaldust." (2)

Ka muud valitsuse liikmed olid 19. juuniks juba enam-vähem koostatud, nimekiri oli vastavalt Moskva korraldustele plaanis esitada 21. juunil ning selle toetuseks oli plaanis korraldada ka toetavaid meeleavaldusi.

Kuidas lavastada riigipööre?

Meeleavaldus, millest avaldati hiljem rohkelt pildimaterjale, pidi olema piisavalt rahvarohke. Meeleavaldusele suurema osavõtja hulga tagamiseks veeti eelmisel ööl Tallinnasse mereväebaaside töölisi ja Venemaalt toodud Nõukogude kodanikke. Meeleavaldusel, mis algas kell kümme Vabaduse väljakul, oli erinevatel hinnangutel 2000 - 5000 inimest. Seda toetasid ka Punaarmee tankid ja soomusautod. K. Säre juhtimisel jõudis Kadriorgu tuhatkond laialiminemata meeleavaldajat, nende keskel ka arvatavasti 150 tsiviilriides punaarmeelast.

Meeleavaldajate järel saabunud Ždanovi visiit kestis täpselt kaheksa minutit ning ta andis üle uue valitsuse nimekirja. Meile näidatakse, kuidas Päts on rõdul, kui meeleavaldajad saabuvad.

Ajaloomuuseumis foto Pätsist rõdul meeleavaldajatega vestlemas.

Seda, et meeleavaldusel olid ka soomusautod, ametlikel, kaasajal ilmunud fotodelt ei näe; avaldati fotosid vaid rahvahulgast. Näiteks nii nagu allolev foto:

Ajaloomuuseumis on aga säilinud ka kaadreid, kus rongkäiku saatnud soomusmasinad on näha:

Aasta hiljem ilmub juba okupeeritud Eestis nn Nõukogude esimese aasta puhul ülevaade juunipöördest. Seal ajalehes on trükitud üksühele sama kaader - kolonni saatvaid soomusmasinaid pole aga pildil näha:

Meeleavaldajad siirdusid seejärel poliitvange vabastama.

Kella kolme ajal jõuti Keskvangla juurde ja vabastati 27 vangi, kelle näol oli tegemist tapmiste ja spionaaži süüdistusega kommunistidega. Seejärel aga väljus meeleavaldus rahumeelsuse mõõtmetest: hakati üle võtma politseiasutusi ja muid asutusi ning tungiti ka Pika Hermanni torni.

Kell 18.45 heisati Pika Hermanni torni punane lipp.

Ždanovi eesmärk oli korraldada rahumeelsed meeleavaldused, seega andis ta nüüd siseminister Undile käsu kord paika seada ja sinimustvalge torni tagasi heisata.

Seda, et meeleavaldustel läks asi aga üle võlli, on isegi ääri-veeri mainitud järgneva päeva lehes: "poolametlikult".

Vaata fotogaleriid toonasest pildižurnaalist "Nädal pildis" ning vaata, milline oli kajastus Päevalehes.

Loos kasutatud materjalid:

- (1) "Kommunismi must raamat", Mart Laari peatükk "Eesti ja kommunism", (2000).

- (2) "Eesti Ajalugu", Seppo Zetterberg(2009)

- Väljavõtted Päevalehest ja ajakirjast "Nädal pildis"