Linnaametnikud ei veendu ise, kas sundüürnik ka ostetavas korteris reaalselt elab, kirjutab Eesti Päevaleht.

Näiteks kuulub Tallinna linnakohtu kinnistusosakonna andmetel sundüürnikule, kellele 13 290 krooni eest müüdi 94,3ruutmeetrine korter Tartu maantee 77, juba teist aastat 44ruutmeetrine korter Puhangu tänaval.

Asula tänavale saab aga 21,2ruutmeetrise korteri 4590 krooni eest osta 25aastane sundüürnik. Samas anti kuueliikmelisele perele ühe eelnõuga üürile ja müüdi 8550 krooni eest kõigest 32ruutmeetrine korter Hermanni tänaval.

Ohtralt küsimusi tekitas 25,7ruutmeetrise korteri erastamine Jakobsoni tänava samasse majja, kus linn paneb ülejäänud kuus korterit müüki enampakkumisel alghinnaga 2,385 miljonit krooni.

Kesklinna vanem Marek Jürgenson jäi müügieelnõude kaitsmisega volikogu ees hätta, sest ei osanud volinikele rääkida erastamisotsuste tagamaadest ja polnud kursis, millises seisus on erastatavad pinnad. Jürgenson põhjendas, et ei olnud üürileandmise otsuste tegemise ajal linnaosavanem ega vastava komisjoni liige ning ei tee koduvisiite.

Tulevaste korteriomanike näol pole Jürgensoni kinnitusel tegu fiktiivsete üürnikega.

Kodutelefoni juures näidatava aadressi järgi elab aga 16 770 krooni eest Toom-Kooli tänavale 60,8ruutmeetrise korteri soetav sundüürnik hoopis Villardi tänaval. Heas korras Toom-Kooli majas, kus asuvad mitme firma kontorid, ei osanud eile keegi öelda, kus korter number 5 üldse asub ja kes seal elab.

Ka sundüürnik ise ei soovinud Eesti Päevalehele seletada, kuidas tal õnnestus nii heas kohas nii hea korter 2002. aastal üürida, samal ajal kui enamik sundüürnikke saab valida räämas korterite vahel.