TÄISMAHUS: „Saime oma kodu tagasi. Ja saime teada, kui palju on häid inimesi”
Suurpere poisid ja tüdrukud on harjunud käima koos isaga oma kodu kõrvalt metsast jõulukuuske tuppa toomas. Tänavu metsa ei mindud. Ei teatud ju, kas jõulude ajal saab enam üldse kodus olla. Nende kodu oli Swedbank isa firma võlgade katteks sundmüüki suunanud.
20. detsember oli selle Anija valla Parila küla pere jaoks oluline päev, mil neile anti tänuväärne teine võimalus. Anija valla volikogu kogunes istungile. Selleks ajaks olid Eesti Päevalehe heatahtlikud lugejad pere toetuseks kogunud 18 400 eurot, et pakkuda seda vallale vahetuskaubaks: pere kodu enampakkumisel ostnud mees saab selle raha eest hoopis vallale kuulunud tühjalt seisva talumaja.
Selleks ajaks oli kõigi asjaosaliste närvipinge viimase peale kruvitud, istung kestis tund aega ja siis tuli otsus: vald andis tehingule oma õnnistuse! Hoolimata sellest, et varem oli vald püüdnud oma tühjalt seisvat maja müüa 10 000 eurot kallima hinna eest. Järgmisel päeval läksid lapsed ja isa metsa ilusat jõulukuuske valima.
Sõber tegi avalikuks
Lugu sai alguse nii, et allakirjutanud ajakirjanikule helistas oktoobri alguses pereisa Olavi Tallinnas elav vana sõber, kes tundis nende saatuse pärast muret. Pere kodu oli äsja enampakkumisel maha müüdud. Armuaega oli antud üks kuu, mille jooksul pere pidi välja kolima. Pere ise oli veel täielikus šokis. Kui esimestel kordadel pereema ja -isa telefonil kätte saime, ei suutnud nad meiega eriti rääkidagi. Mure oli nii suur. Võtsime ühendust ka vallaga, kus ei oldud kuuldud ei pere laenukoormast ega sellest, et kaheksa lapse kodu on maha müüdud. Asjast kuulnud, hakkasid sotsiaaltöötajad aktiivselt tegutsema.
End veidi kogunud, oli pere siiski valmis Eesti Päevalehega rääkima, et püüda ühiselt olukorrale lahendust leida. Kuhu kaheksa lapsega niimoodi äkitselt minna? Ei olnud veel mitte ühtegi ideed. Valla esimene pakkumine oli, et vald saab anda kahetoalise korteri sotsiaalmajas, kuhu saaks minna nooremate lastega, ja vanemad saata elama õpilaskodudesse.
Siis võttis asi hoopis teise pöörde. Pärast ajalehes ilmunud esimest lugu hakkas ajakirjaniku telefon toimetuses lakkamatult tirisema. Üksteise järel olid teisel pool toru aktiivsed lugejad, kes küsisid, kuidas nad saaksid aidata. Kas perel ei ole kontot, kuhu annetada kasvõi natukene, et nad saaksid raske aja üle elada? Enamik helistajaid-kirjutajaid oli mures just laste käekäigu pärast. On ju küll kuuldud, kuidas lapsepõlves segi paisatud elu võib kaasa tuua kurvad tagajärjed. Siin oli tegemist lausa kaheksa noore tärkava eluga.
Teiste abistajate seas oli endiste Liibanonis pantvangis viibinud ratturite seltskond. Jalgratturite tegu liigutas ka valla lastekaitsetöötajat Helle Söönurme, kelle sõnul innustas see omakorda paljusid inimesi ühises ürituses kaasa lööma.
Pere avas annetuste tarbeks eraldi konto, mille käsundusõigus läks valla sotsiaaltöötajatele. Kohe avamise päeval hakkas sinna raha voolama. Viis eurot, kümme eurot, 20 eurot on enamik annetusi. Ühelt eraisikult lausa tuhat eurot. Kokku tegi ülekande 168 eraisikut, peale nende Kehra kogudus ja erafirmad. Viie tuhande euroga otsustas perel aidata kodu tagasi soetada ka suurim kohalik ettevõte Horizon Tselluloosi ja Paberi AS. See kõik kokku innustas omakorda valda oma õlga alla panema.
Maja vanima tütre nimel
Nüüd otsustatigi maja kirjutada hoopis pere vanima lapse, 19-aastase tüdruku nimele. Tema ja vanuselt teine tütar käivad juba Tallinnas kutsekoolis, kus nad saavad peale keskhariduse ka ametit õppida. Mõlemad tüdrukud on huvitatud sisekujundusest. Pere vanuselt kolmas laps, samuti tütar, õpib kutsekoolis müüja ametit. Järgmised lapsed, 12-aastane poiss ja 11-aastane tüdruk käivad veel põhikoolis. Ning pesamunad, kolm poissi, kuue-, viie- ja pooleteiseaastane, elavad veel emaga kodus. Kui vanemate laste kutsekoolides kuuldi pere olukorrast, eraldasid ka koolid lastele eritoetusi, et nad saaksid siiski õpinguid jätkata.
Üle sajaeurose annetuse tegi EEKBKL-i Kehra kogudus, kelle esindajad käisid jõulude eel ka pere lastele kingitusi viimas. „Oleme juba mitmeid aastaid suurperede lapsi aidanud, pakke teinud. Süda valutab nende pärast,” ütles koguduse nimel Hannes Pikkel, kes ise on viie lapse isa. „Selliseks majanduse kukkumiseks ei olnud keegi valmis,” arutles ta selle üle, kuidas lastega pered nii suurtesse raskustesse on sattunud. Kui aastate eest hakkas nende kogudus juba loobuma Soome Hämeenlinna koguduse abi vastu võtmast, siis viimastel aastatel on toetusliinid olnud taas avatud: riided, hügieenitarbed, koolitarbed – kõik on äärmiselt vajalik. „Väga positiivne lahendus, aga leiame, et pank võiks ka natuke paindlikum olla,” märkis Pikkel.
Tagasihoidlik pere ise ei ole kuigi jutukas. Kuid rõõmsate laste silmist on näha, et nad on veetnud väga vahvad kodused jõulud. Kuuse all võib veel näha paari kinkigi. Vanemad soovivad abistajatele öelda vaid üht: „Täname!”
Maja ostnud ja vahetanud mees: heateo üle on mul hea meel!
Suurpere talu enampakkumisel ostnud mees mõtles kohe, kui sai leheloo kaudu teada, kelle kodu see tegelikult oli, et koostöös vallaga peaks mingi mõistliku lahenduse leidma. Tõukoerte kasvatusega tegelev mees peab nüüd küll veel paberimajanduse taga natuke aega ootama, enne kui oma uude majja (pildil) sisse saab, kuid temagi tunneb head meelt lastele positiivse lahenduse üle.
