Ühest küljest on mul muidugi kahju, et valitsuskoalitsioonil on IRL-i murenemise tõttu kaks häält vähem. Teisest küljest saan ma päev-päevalt Markost ja Margusest (Mikser peab silmas hiljuti IRL-ist lahkunud Marko Mihkelsoni ja Margus Tsahknat - toim) üha paremini aru. Konservatiivse ilmavaatega inimesel, kes ei muretse mitte üksnes oma erakonna kiduva reitingu, vaid veidi ka Eesti riigi ja rahva tuleviku pärast, ongi tänasel Eesti poliitikamaastikul raske endale kohta leida ja samal ajal ka oma südametunnistusega vaherahu pidada.
Urmas Reinsalu juriidilisse hämasse mässitud avaldus EKRE seaduseelnõu toetuseks asetub ühte ritta burkade keelustamise ja Moskvast okupatsioonikahjude välja nõudmisega. Tegu on katsetega päästa uppuvat parteipaati üksikute populistlike karjatuste abil, mis ei moodusta mingit maailmavaatelist tervikut ja millele ei eelne ega järgne mingit süsteemset tegevust. Seda populismipidu vaadates ei tundu iseäranis fantastilisena isegi võimalus, et nüüd, mil Mihkelson on osutunud "reeturiks", asutakse lisaks okupatsioonikahjudele nõutama ka Narva jõe taguseid alasid ja Petserimaad.

Sellel, et Res Publica 2003. aasta fenomenaalsest valimisedust jäi pooleteise aastaga järele vaid kaks hädist reitingupunkti, oli selge põhjus. Nagu ka sellel, et Isamaaliidu ja Res Publica ühinemise järel ei tekkinud loodetud sünergiat, vaid hoopis järk-järguline allakäik ja lagunemine. Laari-järgse IRL-i kõrghetkeks oli 2013. aasta kohalike valimiste geriljakampaania õhin. Pärast seda on toonastest esinumbritest ja häältemagnetitest kas pettununa lahkunud või end sootuks poliitikast välja cash'inud Parts, Aaviksoo, Kross, Alender, Mihkelson, Tsahkna, Pakosta, Ergma, Nool, Vaher - ja seda loetelu võiks jätkata. Ja minnakse reeglina ikkagi lekkivalt ja heitliku kursiga aluselt.

Ma ei ütle, et kogu selle hävingu põhjus on just Reinsalu. Küll aga tasub põhjust otsida viisist, kuidas tema (ja ta lähimad kaasvõitlejad) poliitikat teevad. Ei ole küll minu kui sotsiaaldemokraadi asi seda öelda, ent euroopaliku konservatismiga ei ole sellisel poliitikategemisel suuremat pistmist.
Surmahirm ajab paanikasse, see kehtib ka erakonna puhul. Ilmselgelt ei ole paanika kaine analüüsi tegemiseks kõige sobivam seisund, aga kaine ja ausa analüüsi puhul jõuaks IRL hõlpsasti järelduseni, et nende viimaste aastate harvad eduelamused ei ole tulnud teps mitte siis, kui on üritatud järele kiita EKRE keskaegsetele arusaamadele traditsioonilistest pereväärtustest või joosta võidu "kõige rahvuslikuma" partei tiitlile.

Valdav osa Laari-aegse Isamaa valijatest olid Euroopa- ja progressiusku ega samastanud konservatiivset maailmavaadet võõrastes magamistubades moraali järele valvamisega. Lähemast minevikust väärib meenutamist, et ei Kross ja Alender ega ka Mihkelson ja Tsahkna ei lahkunud IRL-ist põhjusel, et pidasid oma partei rahvus- või moraalikonservatismi alaseid seisukohti nõrkadeks. Vastupidi, neid häiris populistlik visklemine ja läbikukkumisele määratud katsed olla (vähemalt sõnades) ekrest ekremad.

Ka valijad, kes aastate jooksul on IRL-ile selja keeranud, on seda enamasti teinud põhjusel, et kunagine tulevikku vaatav erakond otsib üha enam nii iseenda kui kogu ühiskonna muredele lahendusi minevikust. Lootus, et keskaja ja patriarhaadi kaitsmisele suunatud poliitika toob pettunud järgijad tagasi, on aga valijate alahindamine.
Erapooletu vaatleja võiks ehk isegi nautida ajaloo irooniat. Veerandsajandi ees võitis Isamaa valimised lubadusega lüüa plats "endistest" puhtaks. Nüüd on need "endised" (eesotsas EKRE auesimehe Arnold Rüütliga) aga uhkelt tagasi. Enamgi veel: on selgunud, et hoopis nemad - endistest rahvaliitlastest ekreiidid on "tõelised" konservatiivid. Nüüd ähvardavad nemad IRL-i ajaloo prügikasti pühkida ja IRL-i ideoloogid aga ei näe oma hädadele muud lahendust kui püüda muutuda võimalikult nende sarnasteks...

Mõistagi on sel asjal lisaks koomilisele ka traagiline mõõde. Mina ei ole konservatiivide valija ega saa selleks, vähemasti seni, kuni Eestis on ükski tõeline sotsiaalseid ja liberaalseid väärtusi kandev erakond. Ent ma tean, et Eestis (ka mu oma sõprus- ja tutvuskonnas) on rohkesti tublisid inimesi, kes identifitseerivad ennast konservatiividena. Ja ma usun siiralt, et Eestile oleks hea, kui nende ees oleks valimispäeval ka paremaid valikuid kui üksnes viiskümmend EKRE varjundit.