Sven Mikser: kohalike ja europarlamendi valimiste vaheline aeg on Ansipile kõige ohtlikum
Andrus Ansip on viimasel ajal tööandjatega kõvasti tülli läinud. Kuidas teie kõrvaltvaatajana seda olukorda kommenteeriksite?
See on kahetsusväärne. Mulle tundub, et kahekümne aastaga ehitatud kolmepoolse koostöö formaat – tööandjad, töövõtjad ja riik – on natuke allavett minemas. Tundub, et istuv valitsus on võtnud positsiooni, et nemad teavad, mida riigil vaja on ja teised ärgu jonnigu. Kolmepoolse koostöö loogika on, et kõik kolme osapoolt puudutavad teemad räägitakse läbi, olgu siis töötukassa ja haigekassaga või kogu tööseadusandlusega seonduv. Eelistatavaim variant on ühisarvamusele jõudmine, teine, et jõutakse mingi kompromissini, kolmas, et ei saavutata ei üht ega teist ja riik istub ülejäänutele pähe. See pole kindlasti hea ega mõistlik ning pikas plaanis ka mitte jätkusuutlik.
Oskate pakkuda mõnda selgitust, miks on valitsus nii jäik ega ole valmis ühekski kompromissiks?
Mis puudutab eelarvetasakaalu, on valitsusel raamid ees ja kuna mitmes muus olulises küsimuses on valitsuse agenda määratud ideoloogiliste dogmadega, siis leitakse, et see on hea koht, kus on võimalik oma eelarvetasakaalu lähedast seisundit hoida, tehes seda nende samade reservide riigistamise ja töötuskindlustusmakse kaudu, mis Eestis toimib juba tükk aega sisuliselt varjatud tulumaksuna. Kui valitsus vaataks kogu eelarve tulu ja kulu küsimust natuke avaramalt ja paindlikumalt ja otsiks täiendavaid tuluallikaid sealt, kus neid on võimalik võtta, oleks võimalik ka tööandjate ja töövõtjatega kokku leppida. Sotsid on näiteks välja pakkunud, et tulumaksu baasmäära võiks tõsta ühe protsendipunkti võrra ja langetada töötuskindlustusmakset 1,2 protsendi võrra. Valitsus võiks tõsiselt kaaluda ka selliseid alternatiive ja võtta ideoloogilised prillid hetkeks eest ära.
Kas teile tundub, et valitsusel on töötukassa raha nii hädasti vaja, et nad on valmis ka neile väga oluliste tööandjatega tülli minema?
Mul on väga raske end Andrus Ansipi või Jürgen Ligi pähe mõelda. Tundub, et millegipärast nad ei pea väga oluliseks kolmepoolsete läbirääkimiste formaati hoida. Üks kahest – kas on töötukassa ja haigekassa reservide enda kätte saamine sedavõrd tähtis või vastupidi – head suhted tööandjate ja töövõtjatega pole enam nii tähtsad, nagu nad varasematel valitsustel on olnud.
Kuidas sotsid seda pealt vaatavad? Hõõrute heameelest käsi ja itsitate vaikselt?
Oi ei, kindlasti mitte. Kui te vaatate meie ettepanekuid riigieelarve menetlemisel, aga ka kurikuulsa nn kobarseaduse puhul, siis sotsid on ju kõigele oma alternatiivse nägemuse andnud, kuidas võiksid asjad tegelikult olla nii töötuskindlustusmakse kui reservide haldamise puhul.
Kaua Ansip võimul püsib? Pakkuge!
Raske öelda. Seni, kuni koalitsiooni osapooled kumbki sisemiselt koos püsivad – Reformierakond on seesmiselt monoliitsem kui IRL – ja teiseks, seni, kuni see, mida Ansip ja Ligi teevad, on IRLile vastuvõetav. Ma ei usu, et selle valitsuse lagunemine oleks nädalate või kuude küsimus, aga ma ei ole ka päris veendunud, et ta suudab püsida kogu selle valimisperioodi. Poliitilist kalendrit vaadates on kohalike valimiste ja europarlamendi valimiste vahele jääv periood sellel valitsusel väga keeruline üle elada. Aga kui üldine rahulolematus valitsusega kasvab, võib selle eluiga olla ka palju lühem.
Millised arengud on Ansipi võimulpüsimisele kõige ohtlikumad?
Kindlasti see, kui tööpuudus püsib kõrge, kui energiahinnad lõpptarbijatele tõusevad väga järsult ja valitsusel pole kompenseerimismehhanisme pakkuda. Rahulolematust võivad ka teised tegurid põhjustada, sellel valitsusel on mitmeid omavahel kokkuleppimata asju, mida koalitsioonileping ei reageeri, siin võivad tekkida teravad erimeelsused. Näeme, kuidas ka mõnede formaalselt kokku lepitud asjade osas, nagu kõrgharidusreform, on suudetud mõnevõrra tülli minna.
