Sven Mikser: kas Eesti on piisavalt rikas ja tugev, et elada edasi ilma sotsiaaldemokraatliku valitsuseta?
Sotsiaaldemokraatide juht Sven Mikser rääkis Delfile enne homset erakonna üldkogu antud intervjuus astmelisest tulumaksust, opositsioonis olemisest ja sellest, kuidas inimvarasse investeerimine on hädavajalik. Küsimust, kas Eesti on piisavalt rikas sotsiaaldemokraatliku valitsuse jaoks, pareeris Mikser vastuküsimusega: kas Eesti on piisavalt rikas ja tugev, et elada edasi ilma sotsiaaldemokraatliku valitsuseta?
Kas astmeline tulumaks päästaks Eesti riigi eelarve? (Kui jah, siis millised peaks olema astmed?)
Toetan progressiivset tulumaksu, see on mõistlik ja õiglane. Samas on see ikkagi ainult üksikmeede, millel on oluline mõju üksnes siis, kui seda rakendatakse koos teiste vajalike maksuliste ja ka mittemaksuliste meetmetega.
Konkreetselt üksikisiku tulumaksust rääkides on SDE ettepanek maksustada tuluosa, mis ületab 1000 eurot kuus, 26 protsendiga. Järgmise aasta riigieelarve eelnõule esitatud muudatusettepanekus nägime ette ka üldise tulumaksumäära tõusu ühe protsendi võrra. Need muudatused koos annaksid täiendavat tulu umbkaudu 95 miljonit eurot. Maksumuudatuste poole pealt nägime ette veel lahja alkoholi aktsiisi võrdsustamise kange alkoholi aktsiisiga, sellest laekuv täiendav tulu oleks peaaegu 20 miljonit eurot. Oma muudatuste tervikpaketi , mille maht on 150 miljonit eurot, finantseerimiseks nägime ette ka mõningate kuluridade vähendamist ja mõningaid mittemaksulisi täiendavaid tuluallikaid.
Millised on 2013 aasta eelarve kõige lühinägelikumad otsused?
Lühinägelik on ennekõike, et pikaajalised väljakutsed jäävad vastuseta ja probleemid jäävad endiselt vinduma. Eeskätt puudutab see Eesti inimvara unarusse jätmist. Lastetoetused, vajaduspõhised õppetoetused, õpetajate ja kultuuritöötajate palgad - need on põletavad küsimused, millega peab ja saab tegelda juba täna, aga valitsuse jaoks ei tundu need olulised. Koalitsionääride väide, et opositsioon tahab neid probleeme lahendada eelarvetasakaalu arvel, on vale. Oleme alati rõhutanud, et eelarvetasakaal on küll tore (tegelikult on Eesti eelarve küll ka järgmisel aastal planeeritud väikese defitsiidiga), aga see ei asenda muid poliitikavaldkondi ega vabanda olulisi tegematajätmisi.
Vastavalt riigieelarve seadusele on eelarve eelnõu esitamise ainuõigus vabariigi valitsusel. Eelnõule riigikogus esitatavate muudatusettepanekute puhul peab esitaja näitama katteallikad. See tähendab, et iga kulurea suurendamisega koos tuleb vähendada samas mahus muid kulusid või suurendada eelarve tulusid. Valitsuse ainuõigus eelarve eelnõu esitamisel seab omad piirid sellele, kui suuri ja põhimõttelisi muudatusi saab opositsioon esitada. Nii ei saa me eelarveprotsessi käigus mõistagi põhjalikult ümber teha tänast maksusüsteemi. Aga pikemas vaates on riigi tulupoliitika ülevaatamine vältimatult vajalik.
Seda, et praeguse valitsuse sotsiaalmajanduslik kurss ei ole kestlik, näevad kõik: sündide arv jääb surmade arvule alla, rändesaldo on negatiivne, ääremaastumine süveneb, tööandjad ei leia vajaliku kvalifikatsiooni ja tööharjumustega töötajaid, samas kui tuhanded inimesed ei suuda leida tööd, sest nende ettevalmistus ei vasta tänapäeva nõuetele. Need on riigi tegematajätmised, mis tähendavad meile juba nähtavas tulevikus suuri saamata jäävaid tulusid ja tohutuid täiendavaid kulusid.
Kas teie oleks leidnud 2013 aasta eelarves palgatõusuks rohkem raha?
Nägime oma eelarvele esitatud muudatusettepanekus ette õpetajate ja kultuuritöötajate 20-protsendilise palgatõusu, milleks oleks kulunud vastavalt ligikaudu 15 ja 7 miljonit eurot. Samuti sisaldas meie ettepanek politsei- ja piirivalveameti palgakuludeks täiendavalt ligikaudu kuus miljonit ja päästeametnikele ligikaudu viis miljonit eurot. Koos täiendavate eraldistega kiirabile ja residentidele, tähendab see, et meie 150 miljoni eurosest muudatuste paketist oli täiendava palgaraha osa umbkaudu 30 miljonit eurot. SDE muudatusettepanekute paketi suurim täiendav kuluartikkel oli 50 miljonit eurot, et kolmekordistada 1. juulist lastetoetusi ühetaoliselt kõigile lastele.
Mille vastu on rahva pahameel hetkel Eesti kõige enam suunatud? On need majandusprobleemid, rahva väsimus valitsejatest või midagi kolmandat?
Jagaksin probleemid nelja kategooriasse. Üks osa on sotsiaalmajanduslikud mured, mille välispidiseks ilminguks on näiteks õpetajate ja arstide streigid, aga ka omavalitsuste mure selle pärast, et riik paneb neile rohkem kohustusi, kui nende eelarve tulupool täita lubab. Tunnetatakse, et liiga palju sellest murelikust jutust läheb valitsejate kurtidele kõrvadele. Veelgi enam, eksperdid, teadlased ja vabakonnad, kes tegelevad neile valupunktidele lahenduste otsimisega sama tõsiselt kui poliitikud (tihti ilmselt isegi tõsisemalt ja sisulisemalt), tunnevad end otsuste langetamise ja sellele eelnevate arutelude juurest kõrvale jäetuna.
Teine teema on skandaalid ja skandaalikesed ministrite haldusalas – siia kuuluvad näiteks interneti sihtasutuse, EAS-i ja Estonian Airiga seonduvad segadused – mille eest ei võta keegi poliitilist vastutust.
Kolmas osa seondub võimurite hämarate tegude ja otseste kuritarvitustega. Siia kuuluvad erakondade segase rahastamise juhtumid või avaliku raha eest parteipropaganda tegemine – olgu siis tegu munitsipaaltelevisiooni või MISA „integratsioonifilmidega“.
Neljas kategooria on ülbus ja suhtlemisvõimetus. Siia kuuluvad peaministri üleskutsed seemneid süüa, aga ka mõne meesministri šovinistlikud „killud“.
Rahva pahameel on paisunud ja toimuvat tajutakse poliitilise kriisina eeskätt tänu sellele, et skandaalid on kuhjunud ja mitte ühelegi neist ei ole võimulolijad adekvaatselt reageerinud, ehkki vähemalt kahe viimase kategooria puhul ei oleks eksimuste tunnistamine ja õigete sammude astumine pidanud olema ülejõukäivalt kiire. Kuna nii suurte kui väikeste kriiside ja skandaalide suhtes on valitsus võtnud totaalse eituse positsiooni, siis tunnetab avalikkus põhjendatult, et valitud võimurid on moodustanud kartelli ja võtnud sisse ringkaitse, kuhu avalikkusel, vabakonnal ja ekspertide puudub igasugune sissevaade, sekkumisvõimalusest rääkimata.
On täiesti võimalik, et täna oleks mistahes suhtekorralduslikud kriisireguleerimise võtted juba "too little, too late". Seetõttu on sotsid pakkunud välja idee viia valimisseadustesse, erakonnaseadusesse ja riigikogu töö- ja kodukorra seadusesse kiiresti sisse vajalikud muudatused ja minna seejärel erakorralistele valimistele, kus nii tänased parlamendierakonnad kui ka parlamendivälised poliitilised jõud saaksid küsida omale uut mandaati.
Erakorralisi valimisi ei maksa peljata, see ei ole midagi ekstreemset ega riigivastast. Paljude pika traditsiooniga demokraatiate seadustesse on säärane poliitiliste punnseisude lahendamise instrument sisse kirjutatud ja seda võetakse poliitilise protsessi loomuliku osana.
SDE kohta on öeldud, et erakonna populaarsuse kasv on seotud sellega, et opositsioonis olles on lihtne kritiseerida ja populaarsust kasvatada. Mis on SDE viimase 5 aasta suurim poliitiline võit?
Arvamus, et opositsioonis olla on kergem, on ekslik. Valijad, kes erakonnale hääle annavad, teevad seda, kuna peavad valimiste eel antud lubaduste täitmist iseendale või Eestile oluliseks. Nad eeldavad valitutelt antud lubaduste täitmist ja kui erakond jääb opositsiooni, on hoopis keerulisem valijale oma olemasolu õigustada.
Oleme oma nõudmistes olnud järjekindlad: meie eesmärgiks on universaalsete lastetoetuste tõstmine tasemele, mis lastega peresid reaalselt aitaks. Samuti õpetajate, kultuuritöötajate, päästjate ja politseinike palgatõus ning omavalitsustele tehtud ülekohtu heastamine. Lisaks veel lasteaiakohtade programmi taastamine, mis oli mäletatavasti SDE reaalselt käivitunud algatus ajal, mil olime viimati valitsuses. Kõik loetletud põhimõtted olid meie valimisplatvormis, neid oleme järjekindlalt esitanud ka riigikogus, nii omaette seaduseelnõudena kui ka riigieelarve muudatusettepanekutena. Sealjuures oleme välja pakkunud ka konkreetsed katteallikad.
Ainsa erakonnana rääkisime juba enne viimaseid parlamendivalimisi vajadusest erakondade rahaasjad korda teha ning valimiskampaania kulud kontrolli alla saada. Korraldasime selleteemalise olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu riigikogus juba enne 2011. aasta parlamendivalimisi ja esitasime ka praeguses koosseisus vastavad muudatusettepanekud erakonnaseadusele juba enne „Silvergate’i“ puhkemist. Täna tundub, et läbimurre on võimalik. Ei taha seda tekki eeskätt ja ainuüksi enda peale tirida - erakondade ja valimiskampaaniate läbipaistvamaks muutmisele ja rahastamise ausamaks tegemisele suunatud reforme on tagant tõuganud paljud südametunnistusega inimesed ja vabakonna organisatsioonid - aga kui see nüüd teoks saab, siis on see kindlasti teiste seas ka meie kordaminek.
Sotside jaoks on muidugi tohutu võit see, et oleme välja murdnud väikepartei staatusest ja mängime nüüd nii-öelda tippliigas. Meiega kui tõsise alternatiiviga istuvale valitsusele arvestavad täna valijad, meid ei saa ignoreerida konkurendid.
Kas Eesti on piisavalt rikas, et lubada endale sotsiaaldemokraatlikku valitsust?
Küsimust võiks väga hästi esitada ka nii: kas Eesti on piisavalt rikas ja tugev, et elada edasi ilma sotsiaaldemokraatliku valitsuseta.
Sotsiaaldemokraatlik riik on minu jaoks inimkeskne, inimvara väärtustav ja selle arendamisse targalt investeeriv riik. Pikas plaanis on see kestlikum ja seega rahvale jõukohasem kui üksnes lühiajalist majandusedu fetišeeriv ja inimeste ootusi ja muresid eirav riik.
Sotside eeskujuks ei ole Kreeka või Hispaania, vaid Põhjamaad – riigid, mida tuntakse sotsiaaldemokraatlikena, kus inimvarasse investeeritakse ühiselt ja mis on seetõttu kõrge konkurentsivõimega. Väikese vahepõikena juhiksin tähelepanu sellele, et just meie parempoolne valitsus tõi oma niinimetatud "lastetoetuste reformi" seaduseelnõu seletuskirjas eeskujudena välja Itaalia, Hispaania, Portugali ja Küprose.
Eesti paremerakonnad peavad korralikku ja läbimõeldud sotsiaal-, haridus- ja regionaalpoliitikat luksuseks või riiklikuks heategevuseks, mida saame endale lubada kunagi tulevikus, kui oleme saanud piisavalt rikkaks. Meie usume, et investeerimine inimvarasse – haridusse, perepoliitikasse, tööturumeetmetesse – on jõukaks saamise vältimatu eeltingimus. Teisisõnu: kui jätame tegemata investeeringud inimvarasse, siis ei olegi meil lootust muutuda tulevikus tervemaks, targemaks, tootlikumaks. Paljud neist meetmetest nõuavad raha, aga sotsid ei taha seda kindlasti võlgu võtta, nagu süüdistavad parempoolsed. Tahame prioriteete targemalt seada, aga oleme ka valmis ausalt küsima, kas Eesti inimesed on valmis pisut rohkem oma teenitud tulust panustama selleks, et kõik lapsed saaksid korraliku hariduse ja et igal pool Eestis saaks elada. Ühtlasi tahame seista ka selle eest, et see koormus jaotuks tänasest õiglasemalt ja et riik ei sirutaks ühiste kulutuste rahastamiseks kätt liiga sügavale kõige vaesemate taskusse.
