Suursaadik Jaak Jõerüüt: Wikileaks on globaalne kont
„See on globaalne Wikileaksi-nimeline kont, mida näritakse,“ rääkis Jõerüüt Vikerraadio saates „Reporteritund“. Jõerüüt tõi välja mõttekäigu, mis tema sõnul on praeguses maailmas lihtsalt tuletatav.
„Kas see on puhas teema või ta peab juhtima tähelepanu milleltki kõrvale?“ esitas suursaadik küsimuse. „Ei oska ega tahagi näpuga näidata kellelegi, kes sellise kondi maailmale pureda on andnud.
Ta pidas siiski võimalikuks, et kusagil on keegi, kellele tundub mõni teema veel valgustkartvam. „Ka see lähenemisnurk on võimalik. Ma ei ütle, et see on minu lemmikteooria, aga see ei ole võõras mõtteviis,“ kõneles Jõerüüt.
Ühtegi konkreetset teemat Jõerüüt välja ei toonud, aga ta nentis, et teatud asjatundajate rühmadel võivad olla teemad, millelt tasub tähelepanu kõrvale juhtida.
Jõerüüt rääkis, et maailma avalikkus ei mahu ühe sõna alla, sest seal on väga palju erinevaid inimesi ja erineva ettevalmistusega inimesi, kes tajuvad ja ka mõtestavad avaldatavat informatsiooni erinevalt.
„Minu jaoks seal üllatusi ei olnud,“ tõdes ta ja lisas, et on oma saadikutöös lugenud ja ise kirjutanud „mustmiljon“ memo, mille avalikuks tulemise korral ei pea ta punastama.
Kahtluse all avaldatu autentsus
Jõerüüt avaldas kahtlust, kas need dokumendid, mida me Wikileaksi kaudu loeme, ikka on autentsed. „Me teame juba praegu, et nad ei ole 100 protsenti autentsed, sest kuulsad meediaväljaanded on ise öelnud, et nad on nimesid muutnud,“ arutles Jõerüüt. „Aga me ju ei tea, mida ja kui palju seal on muudetud.“
1990-ndate keskpaigas Soomes saadikuks olnud Jõerüüt meenutas, et üks põhiteema oli siis viisavabaduse taotlemine Soomega. Kuni 1997. aasta kevadeni käisid läbirääkimised kõikvõimalikel tasemetel pressikonverentsidel ja saunalavadel.
„Nüüd on hoopis teine aeg ja hoopis teised positsioonid,“ kõneles Jõerüüt. „Kui nüüd mõned memod tollest ajast välja tuleksid, siis tuleb küsida, mis selle asja mõte oleks. Kas kontekstist väljarebitud nimed ja pensionile läinud Soome diplomaatide ütlemised huvitaksid täna kedagi?“ arutles Jõerüüt. „Mis see aitaks, kui me tooksime need memod täna päevavalgele?“
Veel rääkis Jõerüüt oma saadikutöö näitel, kuidas erinevad inimesed valikuid teevad. Näiteks kui ta Lätis töötades viibis mõnel välisministeeriumi üritusel koos teiste välisriikide saadikutega, siis tema võis hiljem oma memodes kirjutada energiapoliitikast, samal ajal kui kolleeg võis kirjutada hoopis vähemusrahvustest.
Tagantjärgi neid memosid lugedes tekib aga küsimus, kus on tõde ja kas need inimesed ikka viibisid ühel ja samal üritusel, kuna kumbki kirjutas sellest, mis nende riigi jaoks oli parajasti aktuaalne.
Allikad võivad krampi tõmbuda
Jõerüüdi hinnangul ei hakka diplomaadid pärast Wikileaksi lekkeid kuidagi teisiti käituma, sest suurem osa neist leiab võimaluse, kuidas infot edasi anda ka arvutiklahve kasutamata. Küll aga mõjutab leke mingil määral inimesi, kellega diplomaadid räägivad.
Memodesse jõuavad suursaadiku sõnul ka märkmed, mida diplomaat saab nö tänavalt, inimestelt kõikidelt elualadelt, alates juuksurist kuni tippajakirjanikuni. Need allikad võivad suursaadiku sõnul krampi tõmbuda.
Wikileaksi motiiv pole teada
Jõerüüt ei oska enda sõnul aimata, mis võib olla Julian Assange ja tema abiliste motiiv. „Mängus võib olla väga erinevaid motiive,“ rääkis ta. „Mõnel on rahahimu, mõnel pullitegemise himu, mõnel kättemaksuhimu.“
Jõerüüt lisas, et igal juhul meenub talle moraal, millest on eri kultuurdes ja aegadel aru saadud ikkagi ainult ühte moodi - ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sinule tehakse. „Kas seltskond, kiskudes tekke kõigilt ära, kes neile ette jäävad, on nõus ka sellega, et neilt tekk ära kistakse?“ küsis Jõerüüt.
