Süüria perekond Tallinnas: kodus on taas poja naeru kuulda. Mulle on see ülim õnn
Kui vaadata Mustafa perekonna praegust rahulikku elu hubases Tallinna korteris, kus tema 8-aastane poeg jälle naerab ja rahulikult magab, on raske ette kujutada, mida need inimesed on kogenud oma teekonnal Süüriast Eestisse, kirjutab ajaleht Pealinn.
Kust te pärit olete, milline on teie perekonna lugu?
Oleme pärit Süüriast, Damaskuse linnast, mida sõja alguses hakati kõigepealt pommitama. Esimesel päeval suri üle 2000 inimese, ka praegu surrakse seal iga päev. Kuulsin, et Süürias on surma saanud juba 300 000 inimest. Meie elu muutus košmaarseks – igaöised pommitamised, inimeste vastu kasutati ka keemiarelva. Otsustasime oma kodumaalt lahkuda, et ellu jääda, sest Süürias polnud enam võimalik olla.
/---/
Tallinnas saime sotsiaalministeeriumi kaudu väga hubase ja avara korteri. Meie poeg õpib eesti koolis esimeses klassis, kus tal on juba palju sõpru. Õpetajad ütlevad, et tal läheb hästi, ta on andekas poiss ja eesti keelega ei teki ka probleeme. Juba esimesed kuud näitasid, et hääldamine on õige ja ta õpib iga päev uusi sõnu. Omarile meeldib väga koolis käia, ta magab nüüd rahulikult ja kodus on tema naeru kuulda. Mulle on see ülim õnn.
Mis tööd olete perega leidnud, et end ära elatada?
Olen proovinud mitut tööd, nüüd aga töötan Tallinna kesklinnas toitlustuses. Naine pole veel tööd leidnud, ta on kodus.
Meie unistus on oma väike kohvik, kus pakuksime autentseid Süüria toite. Minu naine on suurepärane kokk. Nagu ma tean, ei ole Tallinnas ühtki Süüria söögikohta. Meie köök sarnaneb Liibanoni ja Türgi köögiga, kuid sellel on oma nüansid. Meil õnnestus osaleda ka Tallinna puuetega inimeste koja jõuluturul, kus pakkusime isetehtud maiustusi, hummust ja palju muud.
Kas te igatsete väga kodumaad taga?
Igatseme tõesti, eriti Omar, sest rahuajal oli tal seal palju sõpru. Tema onul oli 12 last, nad mängisid kõik koos. Nüüd elavad meie pereliikmed kõik eri riikides: Egiptuses, Türgis, meie siin Eesti... see on väga raske, kui sa ei näe oma lähedasi. Ma pole oma vanemaid juba kolm aastat näinud.
Kuidas teile Tallinn ja Eesti meeldib – kas olete kogenud ka negatiivset suhtumist?
Tallinn on väga ilus linn, inimesed on äärmiselt sõbralikud, vähemalt need, kellega seni oleme kokku puutunud. Esimestel päevadel toodi meile mööblit, riideid ja muud, mida meil vaja oli. Ma usun, et kõik inimesed on head.
Oleme ülimalt tänulikud, et Eesti on avanud oma piiri inimestele, kes soovivad lihtsalt ellu jääda ja sõjaõuduse eest põgeneda. Mõned suhtuvad pagulastesse negatiivselt, kuid ma arvan, et mitte keegi ei sooviks ise sõjaõudusi kogeda. Mitte keegi ei jookse hea meelega kodumaalt ära. Soovime, nagu kõik teised, et meie sugulased oleks elus ja terved, lastel hea haridus ja kindel tulevik, et meil oleks katus pea kohal ja rahulik taevas. Selle nimel oleme valmis töötama ka Eestis.
Kas teil on Tallinnas juba mõni lemmikkoht?
Meile meeldib väga jalutada vanalinnas. Tean Oleviste kirikut, Ülemistet, eriti meeldib Pühavaimu kirik ja vanad seinakellad, mida nähes tajud kohe, kui vana on siinne vanalinn... nagu oleksid keskajas. Väga huvitav on vaadata, kuidas keskaja riietes kaunitarid naeratavad ja valmistavad hästi lõhnavaid mandleid. Omarile meeldivad eriti Toompea vaateplatvormid, kust saab binokliga kaugele vaadata.
Mida te arvate Eesti kultuurist? Kas olete valmis omaks võtma meie kombeid ja pühasid?
Meie ise oleme moslemid ja 24. detsembril jõule ei tähista, kuid Süürias on palju kristlasi, kes on meie tuttavad ja keda me tavaliselt õnnitlesime sel päeval, käisime külas ja jagasime kinke. Jõulud on Süüria kristlastele tähtis püha. Meie kristlastest tuttavad samuti õnnitlevad, kui moslemitel tuleb Eid al-Fitr püha, mis on paastu lõpp ja mida tähistatakse pärast ramadani.
Mu poeg Omar oli väga õnnelik, kui sai siin osa võtta ühispeost koolis, jõulud on talle nüüd tore ja rõõmus püha. Keegi ei mõtle religioonist või rahvusest, me oleme tänulikud Eestile, et elame turvalises kohas ja kindlasti tähistame kõiki pühi, mida ka eestimaalased tähtsaks peavad. Ütlen pojale, et kui teised lapsed mängivad mänge, mine mängi koos nendega ja tee sama, mida nemad teevad.
