Sutrop: mõnele võrdsus vabadusest olulisem

Eestis on inimesi, kes hindavad võrdsuse vabadusest kõrgemaks ja ihalevad tagasi nõukogude aega. Neid ei häiri praegune suur ebavõrdsus, vaid see, et nemad pole enam “kõige võrdsematena”, kahtlustab filosoofiaprofessor Margit Sutrop.

Eelmisel pühapäeval nägi Sutrop üht eesti noorte sünnipäevapidu, kus mängiti pioneerilaagrit. „See oli ehtne stiilipidu, kus pioneerijuht puhus fanfaari ja punaste kaelarättidega noored tõotasid — käsi südamel — teenida ustavalt Nõukogude kodumaad. Kõigil oli lõbus ja naljakas, aga mind tabas hirmuhoog,” kirjutab ta Postimehes.

Sutrop tajus kuristikku, mis lahutas teda kakskümmend aastat noorematest, kellel oli tema sõnul võõrvõimu propaganda raudse haarde koledus tabamata jäänud. Aga äkki ei mõista seda ka paljud täiskasvanud? „Miks muidu näitavad küsitlused, et väga suur hulk inimesi igatseb taga Nõukogude aega,” küsib ta.

Sama asja on täheldatud ka endisel Ida-Saksamaal — seal on moeautoks Trabant ja endise aja sümboolika on kõrges hinnas. Kui Saksamaal saab inimeste nostalgiat endiste aegade järele seletada suure tööpuudusega, siis Eestis on tööpuudus ääretult madal ja inimeste eneseteostuse võimalused tunduvalt suuremad kui varem, teab Sutrop ja arutleb, et ehk ei olegi vabadus paljude jaoks üldse kõrgeim väärtus? „Võib-olla hindavad inimesed vabadusest rohkem hoopis võrdsust? Kas võib olla, et vabaduse puudumist korvas Nõukogude ajal paljude inimeste jaoks tunne, et nad on teistega võrdsed?”

Samas tuletab Sutrop meelde, et tegelikkuses ei olnud inimesed ka nõukogude ühiskonnas võrdsed. Ta võrdleb elu Nõukogude Eestis George Orwelli “Loomade farmis” kirjeldatuga. „Näiliselt olid kõik loomad võrdsed, ainult et mõned olid võrdsemad kui teised. Olid olemas puhvetid, kus müüdi defitsiiti, erihaiglad, kus raviti paremaid inimesi ja erikoolid, kus intelligentide lapsed said õppida võõrkeeli.”

Sutrop kahtlustab, et just seda väljavalituse tunnet igatsevad paljud inimesed praegu taga. „Inimesi ei häiri mitte see, et turumajandus on tekitanud suure ebavõrdsuse, vaid see, et nemad ei tunne end “kõige võrdsematena”.”