Susi vastu välja vahetatud spioon Artjom Zintšenko innustus luuretöös NKVD-lasest vanavanaisast

 (138)

Susi vastu välja vahetatud spioon Artjom Zintšenko innustus luuretöös NKVD-lasest vanavanaisast
Ekspress Meedia/ kuvatõmmised elamisloa väljavõtetest

Täna hommikul Koidula piiripunktis eestlase Raivo Susi vastu välja vahetatud Vene sõjaväeluure GRU spioon Artjom Zintšenko pärineb üdini sõjaväelaslikust perest, kuid ise polnud ta armees päevagi teeninud.

Suurimat inspiratsiooni luuretööle minekul sai Zintšenko vanavanaisalt, kes teenis teise maailmasõja ajal NSV Liidu siseasjade rahvakomissariaadis (NKVD) ning kurikuulsas vastuluureorganis Smerš.

Tema isa Igor töötas Kaug-Idas Ussuuriskis tankitehase juhina, vanaisa Albert oli samuti tanki-tehnilise haridusega ning saadeti 1960ndatel Ungarist Veszpremi linnast teenima Eestisse Kloogale ja hiljem Tallinna. Just siit sai alguse pere pikaajaline suhe Eestiga.

Eestis meeldis nii Albertile kui tema abikaasale Tamarale ning hoolimata sellest, et Albert edasise karjääri jooksul saadeti teenima veel kaheks aastaks Vietnami ja viieks aastaks Ida-Saksamaale, jäi pere elama Eestisse. Kui alampolkovnik Albert Zintšenko 1981. aastal Saksamaalt Eestisse naasis, asus ta taas teenima Tallinnas asunud remondi-taastuspataljoni komandörina, kuni 1985. aastal sealt pensionile läks.

Pärast Nõukogude Liidu lagunemist ja Eesti taasiseseisvumist taotles Albert erusõjaväelasena Eesti alalise elamisloa. Tema abikaasa Tamara oli Eestis hästi sisse elanud, õppinud mõnevõrra ära isegi eesti keele ning töötas bioloogia õpetajana, hiljem Eesti Noorte Loodusmajas metoodikuna, koolitades teisi vene koolide bioloogiaõpetajaid.

Kuvatõmmis elamisloa avalduse väljavõttest
Seotud lood:

“Ma olen temaga kaasas käinud, kui ta oma õpilastele ja õpetajatele seminare tegi. No tõeline Eesti fanaatik! Ta tutvustas Eestit, tutvustas looduskaitsealasid, õppis eesti keelt ja oli tõesti Eesti sõber,” meenutab Tamarat toonane kolleeg Malle Luige.

Artjom Zintšenko elas tollal küll oma vanematega juba Venemaal, peamiselt Peterburis, ent käis suviti tihti Eestis.

“Talle õudselt meeldis siin olla, ta ei tahtnud Venemaal elada.” Nii meenutab Artjom Zintšenko Eestis käike perekonna pikaajaline naaber Ilse Mikko. “Vanaisa Albert oli talle kõik. Talle väga meeldis vanaisa.”

Lisaks Mustamäe korterile kuulus - ja kuulub tänasenigi - perekonnale suvila Kloogal. Ka seal veetis Artjom palju aega ning kui aastad möödusid ning vanavanemad olid siit ilmast lahkunud, võttis Artjom suvila koos oma naise Danaga üle.

Pärast vanavanemate surma võttis Artjom perekonnale kuulunud suvila Kloogal üle. Erakogu

Loe veel

Ehkki Artjomi isa Igor oli polkovnik, vanaisa Albert alampolkovnik ning mõlemad asjatundjad tankide alal, sai Artjom kõige suuremat inspiratsiooni hoopis vanaema Tamara poolselt vanavanaisalt Grigori Gutnikovilt.

1915. aastal Altai krais Rakita külas sündinud Gutnikov liitus 1936. aastal autojuht-punaväelasena armeega, kaks aastat hiljem Stalini Suure Terrori läbiviimisega kurikuulsaks saanud NKVD-ga. NKVD eriosakonna ridades läks Gutnikov ka sõtta, osaledes muuhulgas Stalingradi lahingus. Kui sõjaväeline vastuluureorgan Smerš NKVD-st ametlikult eraldati, liikus Gutnikov Smerši.

“Smerš tegeles korraliku massioperatsiooniga. Nad püüdsid kõiki, kes tundusid sakslastega koostööd tegema, nende arreteerimine oli põhiline töö. Ametlikult oli Smerš küll vastuluure, aga nemad kasutasid seda tihti tavalise salapolitseina,” kirjeldas ajaloolane Meelis Saueauk.

“Vägivald oli kindlasti nende tegevuse kindel osa. Nad olid harjutanud aastaid, kuidas inimestelt tunnistusi kätte saada. Selleks kasutasid nad “füüsilisi mõjutusvahendeid”.”

Smerši roll oli püüda ka desertööre ning ajada inimesi rindele. Saueauk meenutas rahvamällu sööbinud lugusid, kuidas sakslaste vastu astus rindel vintpüssiga venelane, selja taga automaadiga smeršlane.

Grigori Gutnikovi pärjati pärast sõjategevust Punatähe Ordeniga Stalingradi kaitse eest, aga ka medalitega Berliini vallutamise eest ning Suure Isamaasõja võitmise eest. Tegemist oli sõjakangelasega, vähemalt kuni 1946. aastani, mil sõjatribunal Gutnikovi Saksamaal kaheksaks aastaks ametiseisundi kuritarvitamise eest vangi mõistis.

Perekondlik taust mängis Artjom Zintšenko värbamisel GRU-sse olulist rolli, kinnitas kapo peadirektori asetäitja Aleksander Toots. “Su isa on teeninud sõjaväes, vanaisa on teeninud sõjaväes, vanavanaisa oli luuraja ja sõjakangelane. Kõik see tekitas noores mehes tunde, et isamaa vajab ka teda,” ütles Toots ning lisas, et just luurajast vanavanaisa aitas romantiseerida Artjomi jaoks uut “elukutset”.

“Sellised noored mehed ei tea veel, mida oma eluga peale hakata. Seetõttu on neid odav, mugav ja lihtne värvata. Neile tundub, et just nemad on need väljavalitud. Tegelikkus saabub alles siis, kui nad vahele kukuvad - ja varem või hiljem see juhtub nagunii,” ütles Toots.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare