Mehe tütar Jane Kasari rääkis Delfile, et ta küll aimas, et isa on elus ja kuulis tema kohta infokilde, kuid otsest kontakti isaga endaga nende aastate jooksul polnud. Eelmisel aastal otsis Ülo aga läbi sugulaste tütre üles. Jane rääkis Delfile, et isa ei teadnud, et ta on vahepeal surnuks kuulutatud.

Ülo kadus 1996. aastal nagu vits vette. „Ma küll aimasin, et isa on elus, kuid ei saanud tema kadunuks ega surnuks kuulutamist vältida. Ema hakkas seda asja ajama, sest oli maade erastamise aeg ja tuli valida, kas erastada või loobuda,“ selgitas Jane, miks isa surnuks kuulutada otsustati.

Aastate jooksul jõudis Ülo kohta pereni signaale mitmelt poolt. „Teadsime, et ta ajas läbi Valgevene, Ukraina, Leedu ja Läti asju päris kaua juba.“

Nüüdseks on Jane sõnul mõlemad ta vanemad eluga edasi läinud, mõlemil on uued elukaaslased. Samas selgitada oleks teineteisele nii mõndagi. „Nad pole veel omavahel rääkinud,“ märkis Jane ja lisas, et kohtuistung isa surnuks tunnistamise tühistamiseks pidi toimuma eile, kuid isal tõusis palavik ja istung lükati edasi.

Istungil peaks kohal olema mees koos tütre ja ka aastate eest Eestisse jäänud naisega. „Eks neil on rääkimata asju ka, ju sealt see palavik tuli. Ema vast tahaks teada küll, kuidas isa läks prügikasti välja viima Valgevenesse,“ naljatas Jane. „Nende jaoks võib see päris emotsionaalne olla.“

Jane võtab kogu lugu huumoriga, selle tarvis annab naise sõnul ainest ka Haapsalu kohtumaja, kes nõuab korduvalt surnuks kuulutatud inimeselt dokumente, mida tal ei saa olla. „Kuidas saab haiguslehe tuua inimene, keda pole olemas?“ tõi Jane välja kohtu viimase soovi ja lisas, et see on juba kolmas palve, mis vajab dokumenti.

Jane sõnul uskus ta, et surnuks tunnistamise tühistamine läheb lihtsamalt, kuid kuna kohtu jaoks peab kõik olema väga dokumenteeritud, siis see on päris keeruline. „Nad on asja nii keema ajanud, mis minu jaoks on nii kummaline. Et jätavad inimese elusaks kuulutamata või?“ imestas Jane, kes on isa eest kohtuga suhelnud. „Praegu on põnev periood.“

Jane on proovinud isalt uurida 18 aasta taguse lahkumise, vahepealse elu ja naasmise kohta, kuid isa on üsna kidakeelne. Tagasi tuli 62-aastane mees aga arvatavasti seepärast, et hakkab juba tasapisi vananema, ja kuna ka tervis vajab aeg-ajalt turgutamist, siis on ebameeldiv, kui pole haiguskindlustust.

Pärnu maakohtu esimehe abi Elo Kirsipuu ütles Delfile, et isik lahkus oma elukohast 1996. aastal ja tema asukoht oli teadmata. "Seega tunnistati ta kümne aasta möödudes surnuks. Nüüd on ta tagasi ja palub surnuks tunnistamine tühistada," rääkis Kirsipuu.

Notarite Koja tegevdirektor Eve Strang kommenteeris, et talle varasemast notarite praktikast ühtegi nii kurioosset juhtumit ei meenu. Kui inimene on kohtuotsusega surnuks kuulutatud, siis saab selle otsuse tühistada samuti vaid kohtus, kus tuvastatakse, kas tegu on sama inimesega.