Mets oli kunstnik, kes kohe pärast ERKI (nüüd EKA) lõpetamist 1971. aastal toona ühtses ja klassikalise hõbehallis ehtekunstis kehtestas end kui romantiline mässaja, kui meie ehtekunstis uute materjalide ja
võtete kasutaja, ehtele teatud maagilise või sisulise narratiivi lisaja.

Ta ühendas ehtekunsti dekoratiivsuse ja kujutava kunsti deklaratiivsuse. Mets tõi ehteisse tähenduslikud ready-made detailid, lisas värvi emailiga, vääriskividega ja värviliste metallidega – seda kõike perfektses teostuses ja sisulises põhjendatuses.

Kuna oma uuenduslikus loomingus ei taganenud ta ehtekunstist selle formaadist ei mõõdus ega funktsioonis, siis avardas ta 80ndatel oma tegevusvälja seinaplaatide ja skulptuursete objektidega, elades siin välja oma fantaasiaid, seoseid reaalsuse ja müstika vahel, vastuolusid oma palju öelda sooviva sisemina ja erakliku hoiaku vahel ning ületades seejuures uskumatuna näivaid tehnilisi finesse.

Ta oli Meister, tõdesid Eesti Kunstnike Liidu, Eesti Metallikunstnike Liidu, Eesti Kunstiakadeemia ja Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi järelhüüdes.

Tema loomingut on märgitud auhindadega 1985. aastal Baltimaade tarbekunstitriennaalil ja Erfurdi tarbekunstikvadriennaalil, 1987.a. omistati talle meie kunsti kõrgeim auhind – Kristjan Raua nimeline preemia.

1996. aastast oli õpetaja EKA ehte- ja sepakunsti kateedris. Ettevalmistamisel oli Klassikute sarja kuuluv näitus Eesti tarbekunsti- ja Disainimuuseumis.