1921. aastal sündinud Laansoo muusikutee algas juba 1930. aastal, kui ta võeti Tallinna Töölismuusika Ühingu sümfooniaorkestrisse, meenutab Jazzkaare kodulehekülg nekroloogis.

1929-1940 õppis ta Tallinna konservatooriumi professor Alfred Papmehli klassis.

Sõja puhkedes mobiliseeriti Laansoo Punaarmeesse. Pääsenud eluga Leningradi blokaadist, moodustas ta Eesti korpuse tagavarapolgus 1942. aastal väikese orkestri. Koostöö Raimond Valgre, Arved Haugi ja Abi Zeideriga algas 1944-1945 korpuse suures džässorkestris.

1945-1985 oli Emil Laansoo viiuldaja ER sümfooniaorkestris, hilisemas ERSOs. 1954. aastal asutas ta oma ansambli, mis on jätnud loendamatu hulga salvestisi Eesti Raadio fonoteeki. See tegutses kuni 1974. aastani.

Emil Laansoo ansambel kujunes noorte lauljate kasvulavaks ja esitas rohkesti eesti heliloojate uudisloomingut. Aboluutse kuulmise ja erakordse mäluga Laansoo kirjutas ka raadiost üles sadu laule ja instrumentaalpalu, arranžeeris need ja kinkis meie kuulajaile ajal, kui välismaalt noote saada oli võimatu.