Sündinud 1929 Tallinnas arsti perekonnas õppis ta nii linna 19. algkoolis, Kose-Lükati vabaõhukoolis, kui Westholmi gümnaasiumis. Astus 1946 TPIsse arhitektuuri õppima, kuid küüditati 1949 Siberisse Krasnojarskisse. Sovhoosipuusepast tõusis ta peagi arhitektiks ja osales 1950. aastatel Krasnojarski krais üsna mitme väikelinna üldplaani, elurajooni, elamu, kultuurimaja, pargi jne kavandamisel. Samas õppis ta 1955-60 Siberi Tehnoloogiainstituudis mööblitehnoloogiks. Julgemata ilma kraadita Eestisse naasta, läks ta Moskvasse elamute projekteerimise ja uurimise instituuti aspirantuuri, kus kaitses 1967 kandidaadiväitekirja sisseehitatud ja lahtise lehisemööbli kohta tüüpses väikekorteris.

Aastast 1966 kuni pensionilejäämiseni töötas ta peamiselt vanemteadurina Ehituse Teadusliku Uurimise Instituudis Tallinnas. Esimesed kümmekond aastat kulus vabariigi teenindusvõrgu perspektiivse paiknemise uurimisele. Edaspidi keskendus Kotšenovski aga arhitektuuri ja linnaehituse ajaloole, huvitudes eriti 19. sajandi lõpust ja 20. sajandi algusest. Tema suurteoseks kujunes 1991 ilmunud venekeelne monograafia Narva arhitektuurist, mis esmakordselt märkas väärtusi rootsi aja järgses tööstuslinnas. Tema tähelepanu on köitnud Pärnu koolivõrgu kujunemine, sajandialguse ehitusbuum Valgas, eesti aja algus ja Tähtvere linnajagu Tartus, Kohtla-Järve nõukogudeaegne kujunemine mitmekeskuseliseks linnaks ja paljud teised probleemid. Uue aja algul olid nad koos Helju Sireliga innukad “Arhitektuurikroonika” koostajad ja väljaandjad.

Oleg Kotšenovski elas raskelt üle oma karmi saatust, oli trotslik ja kartlik. Ettevaatlikkus jättis jälje ka tema teadustöösse. Aastaid täitis ta elu haige ema eest hoolitsemine. Alles nõukogudejärgsel ajal pensionipõlves muutus ta seltsivamaks ja vabamaks, kui haldas oma tagasisaadud kesklinna maju.

Oleg Kotšenovskist jääb mälestus kui õrna hingega omamoodi inimesest, kes pühendunult uuris Eesti uuemat arhitektuurilugu.