„Loobudes kõigist piimatoodetest, olete avastanud ühe õnneliku ja tervisliku elu saladustest,” väidab Frey, kelle sõnul piim tekitab lümfi-, vere-, neeru-, eesnäärme ja teisi vähke ning suurendab angiini haigestumise ja südameataki riski.

Laulasmaa peaarstina töötav Frey osutab, et lastel põhjustab piim diabeeti ja veritsust soolestikus ning on kõige sagedamini esinev toiduallergia vallandaja. 50 protsendil lastel, kes kannatavad piimaallergia all, areneb välja allergia ka teiste toiduvalkude suhtes nagu muna, soja või maapähkel. 50-80 protsendil piimaallergiaga lastel areneb välja ka õietolmu-, kassi- ja tolmuallergia.

Frey märgib, et lehma- ja ka kitsepiim sisaldab näiteks kaseiini, mida on raske seedida, ja mis võib põhjustada sisemist verejooksu. See omakorda võib viia rauapuuduseni.

Laulasmaa spaa juhatuse esimees Gunnar Laak on Frey teooria tuline pooldaja. Ta kinnitab, et pärast piimast loobumist vabanes tema ja mitu tema lähedast liigsest kaalust, seedeprobleemidest ja astmast.

Uskmatutel soovitab Frey tutvuda California Ülikooli 2000. aastal tehtud uuringuga, mis käsitles Bovine leukeemia viirust (BLV). BLV on vähivorm, mida põhjustab viirus, mida leidub lehma- ja veisekarjas, ja mis kandub üle piima kaudu. Kui tarbitakse pastöriseerimata piimatooteid või pooltoorest liha, võib viirus üle kanduda ka inimesele. Teadlased leidsid 53 protsendi testitud inimeste verest antikehasid BLV vastu.

Samuti osutab Frey, et pidev lüpsmine põhjustab lehmal udarapõletikku ehk mastiiti. Põletikulise udara kaudu aga satub piima verd ja mädanikku.

Tallinna Tehnikaülikooli toiduainete instituudi direktor Raivo Vokk hakkab Frey väidete peale naerma. „See on nii rumal jutt, et ma ei hakka seda isegi kommenteerima,” ütleb ta.

„Ma ei tea, mis teaduslikele uuringutele Frey oma avaldustes toetub ja mis on mehe taust, kuid paistab, et ta on lootusetult sassi ajanud tõestatud faktid ja oletused ning info kontekstist välja rebinud.”

Pealegi olevat Vokki hinnangul võimalus, et BLV või mõni muu haigus piimaga loomalt inimesele üle kandub või verine ja mädane piim inimese söögilauale satub, umbes sama, mis hoiatada inimest pahaks läinud toidu söömise eest. „See on nagunii selge, et haiget või pahaks läinud toitu pole kuigi tervislik süüa.”

Frey aga ei anna alla ning märgib, et piima kahjulikkusel on ka palju teisi põhjuseid. „Lehmad peavad andma palju piima, et piimatööstus saaks olla edukas ja konkurentsivõimeline. Neid hoitakse laudas ja toidetakse tööstuslikult toodetud sööda, toidulisandite ja hormoonidega. Loomad, keda hoitakse pidevalt laudas, on rohkem stressis, jäävad kergemini haigeks ja vajavad seetõttu antibiootikume,” räägib ta.

See jutt aga ei veena ei toitumisteadlast ega Eesti piimatööstureid. Vokk ütleb, et antibiootikumidest rikutud piimast ei saa piimatooteid valmistada. Seda puhttehnilistel põhjustel — antibiootikumide jääke sisaldava piima hapendamisel hapnemisprotsess pidurdub ja piimatoode „ei püsi koos”.

Tallinna Piimatööstuse tootejuht Kristi Pärn räägib, et enne toorpiima tööstusesse vastuvõtmist analüüsitakse iga partiid antibiootikumide kiirtestiga. Positiivse testi tulemusega partiid tööstusesse vastu ei võeta. Iga nädal analüüsitakse toorpiima ka Tartu jõudluskontrollikeskuses. Samuti kontrollib veterinaar- ja toiduamet nii piimatööstusi kui ka farme regulaarselt.

Timo Malmi Valiost kinnitab sama. „Me ei kasuta haigete lehmade piima ega antibiootikumidest rikutud piima ja järgime rangelt kõiki Eesti piimandusse puutuvaid seadusi.” Jõudluskontrollist kinnitati Delfile, et aastate jooksul on neil olnud vaid üksikuid juhtumeid, mil piim on kõlbmatuks tunnistatud.

Piimavaenulikul Freyl aga argumente jagub, ta toob mängu piimatalumatuse. „Laktoos on põhiline süsivesinik piimas. Imikute organismis leidub ensüüm laktaas, mis lagundab laktoosi lihtsuhkruteks ehk väiksemateks ühenditeks, et see saaks seeduda. Enamike inimeste puhul kaob see ensüüm organismist, kui nad on umbes 4-5 aastased, 20-40 protsenti täiskasvanud kaukaaslastest on laktoosi intolerantsed. Tarbides piimatooteid võib neil tekkida kõhuvalu, kõhulahtisus ja kõhugaasid.”

Ka see jutt paneb toitumisteadlast õlgu kehitama. Vokk seletab, et paljude piimatoodete puhul ei mängi laktoos enam mingit rolli, sest näiteks jogurti puhul on bakterid laktoosi juba lagundanud.

Küsimusele, kust inimene siis vajaliku kaltsiumi saab, vastab Fray, et samamoodi nagu lehmad — süües lehtköögivilja. „Selleks, et kaltsium saaks imenduda organismi, vajab keha samaväärses koguses magneesiumi. Piimatooted sisaldavad väheses koguses magneesiumi. Ilma magneesiumita suudab keha absorbeerida vaid 25 protsenti piimatoodetes olemasolevast kaltsiumist.”

Veelgi enam, Fray seletuse järgi muutub liigne kaltsium neerukivideks. Samuti soodustab liigne kaltsium artriiti ning podagrat. Magneesium aga aitab kaltsiumfosfaat-kive likvideerida.

Samas märgib Laulasmaa spaa peaarst, et piima kõrge valgusisaldus võib põhjustada hoopis kaltsiumi kadu neerude kaudu. Ta toob näiteks Skandinaavia maad, kus piima ja piimatoodete tarbimine on väga suur. „See seletab ehk miks riikides, kus on kõrge piima tarbimine, on ka kõrgem osteoporoosi ehk luude hõrenemisse haigestumiste arv. Muide aasialased ei haigestu osteoporoosi ja nad harva joovad piima!”

Mida juua lehmapiima asemel? Frey soovitab näiteks soja- või mandlipiima. Selle alternatiiviga nõustub isegi Vokk. Samas osutab ta: „Sojapiimaproduktide tootmine pole Eestis veel tasemel. See lihtsalt maitseb halvasti.”