"Kas mitte just seda, et me kipume iga enese jaoks harjumuspärasest ja enesestmõistetavaks peetavast seisukohast pisutki erinevat arvamust maha tampima, ei nimetatagi tsiviliseeritud maailmas sallimatuseks?" küsib Kivirähk kommenteerides ERRi portaalis Eesti avalikkuse reaktsioone uudisele, mille kohaselt on Eesti Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni raporti andmetel arenenud majandusega maadest kõige sallimatum.

Kivirähk leiab, et pärast nelja aasta eest aset leidnud pronksiööd võeti vastu mitmeid otsuseid, mis pidid lõimumist senisest paremini edendama, kuid paraku läks enamik lubatust kiiresti meelest nagu Juhan Liivi jutustuses "Peipsi pääl". "Ja nii nagu uppumisohtu sattunud meestel jäi kirikule annetamata kroonlühter, jäi meil avamata venekeelne telekanal ja võimuparteide juhtidel ununes lubadus venekeelse elanikkonnaga senisest rohkem suhelda."

"Pigem vastupidi – pärast sotsiaaldemokraatide koalitsioonist lahkumist kaotati rahvastikuministri ametikoht, haridusministeeriumist kadus venekeelsete koolidega tegelev osakond, venekeelses gümnaasiumis aga asuti forsseeritult läbi viima üleminekut eestikeelsele õppele," jätkab sotsioloog.

"Jah, muidugi, kõiki nimetatud samme saab põhjendada eesmärgiga tagada mitte-eestlaste kiirem lõimumine. Ent venekeelset elanikkonda käsitletakse neis plaanides pelgalt objektina, mitte aktiivse subjektina, kelle arvamused ja ootused samuti ärakuulamist vääriksid," nendib Kivirähk.