Teadlased nentisid, et kaks kolmandikku Eesti lastest kasvavad üles vaesuses, inimestel puudub elementaarne turvalisus, paljud noored soovivad lahkuda mujale. “Poliitika enesekesksus ja ebaeetilisus on muutunud igapäevaseks ja iseenesestmõistetavaks, hägustunud on vastutuse mõiste,” seisab pöördumises.
Riigi jaoks oluliste majanduslike ja strateegiliste otsuste tegemine toimub avalduse autorite hinnangul nende sotsiaalseid tagajärgi analüüsimata. “Raudteede ümber toimunu näitab, et rahvas on marginaliseeritud “tädi Maaliks”, kelle arvamust eiratakse isegi teda kõige vahetumalt puudutavates küsimustes.”
Sotsiaalteadlased selgitasid, et Eesti kahestumise sügavust näitavad avaliku arvamuse uuringud, kus enam kui pool inimestest on vastu Eesti riigi tulevikusuundumustele ehk euroliiduga liitumisele ja kolmandik rahvast on selle suhtes ükskõikne.
“Alates 1990. aastast pole rahulolu demokraatiaga Eestis olnud kunagi nii madal, nagu see on aprillis 2001. Alates 1995. aastast ei ole rahva hinnang poliitilisele olukorrale olnud nii negatiivne, kui see on praegusel hetkel, mil 73 protsenti inimestest on otseselt rahulolematud,” viitavad pöördumise koostajad uuringute tulemustele.
Rahva usaldus riigi kolme juhtiva institutsiooni ehk parlamendi, valitsuse ja peaministri suhtes on langenud viimase kuue aasta madalaimale tasemele. Kui 1999. aasta mais usaldas riigikogu 50 protsenti Eesti elanikest, siis praegu ainult 30, valitsuse usaldus on langenud 53 protsendilt 28 ning peaministri oma 47 katastroofilisele 22 protsendile.
“Järeldus on, et Eesti riigi kesksed institutsioonid ei täida oma funktsiooni. Riigijuhtide elitaarne ja minakeskne käitumine on kujundanud olukorra, kus rahvas ei suuda oma riiki enam tõsiselt võtta,” teatavad 26 Eesti sotsiaalteadlast.
Eesti peaministri laskeharjutused ning sellele järgnenu on teadlaste sõnul drastiline näide tegudest, millele võimueliit ei ole suutnud anda demokraatlikus riigis ainumõeldavat hinnangut. “Vastutusest kõrvalehiilimine ei alanda mitte ainult poliitikute, vaid kogu rahva eneseväärikust, sest annab ühemõttelise signaali — Eestis kehtib kaksikmoraal, Eestis võib käituda ebaeetiliselt ja vääritult.”
“Mida teha?” küsivad pöördumise autorid. Nad märgivad, et alustuseks tuleks erandeid tegemata järgida demokraatlikke tavasid. “Poliitikas on tegu ja vastutus sama asja erinevad tahud. Vajalik on ühiskondlik kokkulepe toimimaks demokraatliku euroopaliku riigina, mida rahvas saab usaldada.”
Samas on sotsiaalteadlaste kinnitusel vajalik ka mentaliteedi nihe. “Senine minakeskne orientatsioon on end ammendanud, varakapitalistlikku individualismi peab hakkama tasakaalustama sotsiaalsuse põhimõte. Eetikas tuleb lähtuda kategoorilisest imperatiivist käituda nii, et see võiks olla ka üldkehtiv käitumise norm. Tuleb endale aru anda, et kui me ei suuda ületada riigi ja moraali kahestumist, oleme läbikukkunud riik ja kaduv rahvas. Viimast on meile tegelikult juba mitme sajandi vältel ennustatud, kuid välise surve kiuste oleme suutnud püsima jääda. Kas me suudame seda aga omaenda vabas riigis?”
Lisaks on sotsiaalteadlaste kinnitusel hädasti vaja objektiivset kriitiliste valupunktide kaardistamist. “Seni, kuni suur osa aurust läheb väljapoole suunatud illusoorse klantspildi loomisele Eestist kui edukast ja kõrgeltarenenud riigist, pole võimalik sotsiaalsetele probleemidele vastu seista. Kuni puudub objektiivne teaduslik analüüs, mis Eesti riigis tegelikult toimub, ei ole võimalik negatiivseid protsesse mõjutada.”
Teadlaste hinnangul on ebanormaalne on praktika, kus riik kulutab tohutuid summasid väliskonsultantide palkamiseks selle asemel, et saada tunduvalt odavamalt ja kompetentsemat nõu oma teadlastelt.
Avaliku pöördumise autorid ei soovi, et seda hakkaks oma huvides ära kasutama opositsioon, käsitledes pöördumist üksnes valitseva koalitsiooni kriitikana. “Enamik meie järeldustest kehtivad Eesti poliitika suhtes tervikuna. Need kehtivad nii koalitsiooni- kui ka opositsiooniliidrite suhtes. Küsimus ei ole nimedes, vaid süsteemis ja põhimõtetes.”
“Eesti on kahestumise nõiaringis, kust tuleb välja murda. Riigi presidendi funktsioon on täita taolistel hetkedel riigi ja ühiskonna ühendaja rolli. Või me olemegi juba liivakastivabariik?” lõpetasid allakirjutanud pöördumise.
Pöördumisega on ühinenud Aili Aarelaid, Eiki Berg, Klara Hallik, Malle Järve, Ülo Kaevats, Voldemar Kolga, Katrin Kivimaa, Juhan Kivirähk, Jüri Kruusvall, Mikko Lagerspetz, Katrin Paadam, Marje Pavelson, Iris Pettai, Tiiu Pohl, Ivi Proos, Tiina Raitviir, Andrus Ristkok, Rein Ruutsoo, Andrus Saar, Ellu Saar, Erik Terk, Ene Tiit, Anu Toots, Raivo Vetik, David Vseviov ja Rein Vöörmann.
