Sotsiaalministeerium: tegeleme inimkaubanduse ohvritega
Sotsiaalministeeriumi vastutusel on nt prostitutsiooni kaasatud ja kaubitsetud naistele varjupaiga- ja rehabilitatsiooniteenuse pakkumise korraldamine, inimkaubanduse nõustamistelefoni toetamine, varjupaikadelt ohvrite ja neile teenuste osutamise kohta andmete kogumine, inimkaubandusalase koolitusprogrammi koostamine erinevatele spetsialistidele, inimkaubanduse ohvritega kokkupuutuvate spetsialistide täiendkoolitamine jpm. Kuna Eestis on inimkaubandus jätkuvalt eelkõige naistega kaubitsemine nende seksuaalse ekspluateerimise eesmärgil, siis kõik koolitused käsitlevad ka prostitutsiooni temaatikat.
“Leiame sarnaselt Põhjamaadele jpt riikidele, et inimkaubandust ja prostitutsiooni ei saa lahus käsitleda, kuna just prostitutsiooni aktsepteerimine toidab inimkaubitsejate tegevust. Ka prostitutsiooni nõudluse temaatikat oleme puudutanud, seda nii koolitustel kui loengutes, samuti oleme välja andnud trükiseid nõudluse vähendamise vajalikkusest. Tugiteenuseid ohvritele rahastab sotsiaalministeerium alates 2009. aastast, nõustamistelefoni alates 2006. sügisest. Koolitusi inimkaubanduse ohvrite tuvastamise ja abistamise teemal oleme alates 2002. aastast teinud väga palju — sotsiaal- ja ohvriabitöötajatele, noorsootöötajatele, õpetajatele, politseinikele, piirivalvuritele, naiste varjupaikade töötajatele jt. Oleme osalenud ka mitmetes rahvusvahelistes projektides seksuaalselt ekspluateeritud naiste abistamiseks, rehabilitatsioonikeskus ATOLL loodi just ühe sellise projekti raames 2005. aastal, ” selgitas Delfile sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakonna peaspetsialist Kristiina Luht.
Arusaamu kampaaniatega ei muuda
Luha sõnul on inimkaubanduse näol tegemist probleemiga, mille tekkepõhjused on suuresti seotud hoiakutega — prostitutsiooni peetakse ühiskonna osaks, mitte sotsiaalseks ja organiseeritud kuritegevuse probleemiks; seksiostmist ei mõisteta hukka; prostitutsioonis ärakasutatavaid naisi ei peeta ekspluateerimise ohvriteks, vaid ise täielikult oma olukorras süüdi olevateks jne. Selliseid arusaamu on kampaaniatega raske muuta, neid teemasid tuleks lahata koolitunnis, kodus, meedias. Eestis on siiski mitmeid kampaaniaid läbi viidud (2002 „Sind müüakse nagu nukku“, 2005 „Lihtne? Töö? Välismaal? Kas tead, kuhu lähed?“ rahvusvaheliae migratsiooniorganisatsiooni poolt; 2002-2003 Põhja- ja Baltimaade kampaania naistega kaubitsemise vastu sotsiaalministeeriumi juhtimisel; 2006 Punase Risti kampaania noortele; 2007 Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskuse kampaania prostitutsiooni nõudluse vastu) ja plaanime järgmistel aastatel ka mõnda kampaaniat rahastada/korraldada.
Inimkaubanduse ohvreid aitavad mittetulundusühingud
Lisaks sotsiaalhoolekande seaduses sätestatud sotsiaalteenuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi andmise korraldamisele, mida teeb kohalik omavalitsus, on Eestis olemas ka spetsiifilised teenused inimkaubanduse ohvritele. Kaubitsetud naisi abistatakse rehabilitatsioonikeskuse ATOLL ning Eesti Naiste Varjupaikade Liidu kaudu. Lisaks abistab ohvreid MTÜ Living for Tomorrow, kes pakub nõustamistelefoni teenust, aga aitab ka nt ohvritel koju tagasi pöörduda, suheldes selleks nii välisministeeriumi, eri riikide abiorganisatsioonide kui politseiga. Ohvritele pakutakse psühholoogilist nõustamist, sotsiaalnõustamist, juriidilist nõustamist, meditsiiniabi, võimalust osaleda rehabilitatsiooniprogrammis. Aidatakse dokumentide kordaajamisel, sõidupiletite hankimisel jms — igaühe puhul püütakse leida talle vajalik abi. Kaubitsetud alaealiste puhul on Läänemeremaade riskilaste koostöö raames saatjata ja kaubitsetud laste kontaktpunktiks sotsiaalministeerium. Kaubitsetud alaealisi aitavad Tartu Laste Tugikeskus ja Tallinna linna Pereabikeskus.
MTÜ Living for Tomorrow poole on pöördunud ka mehi, keda on töövaldkonnas petetud (tasu maksmata jäetud, valetatud töötingimuste kohta välismaal, jms), kuid nad ei ole vajanud rehabilitatsiooni ega varjupaigateenust.
