Sotsiaalmeedias lärmavatele ametnikele loodi käitumisjuhend
Kentsakas ja vastandlik olukord tekib siis, kui ametnikult eeldatakse töökohustuste tõttu neutraalsust ja lojaalsust, kuid teisalt soovitakse kodanikuna igapäevaasjades kaasa rääkida ja ühiskondlikus arutelus osaleda. Kuulugu siia hulka pikemad arutlused sotsiaalmeedias, avameelsed intervjuud, petitsioonid ning miks mitte ka konstruktiivne kriitika ning absurdsed tähelepanekud igapäevaelust.
Ametnike eetikanõukogu eestvedamisel on loodud ametnikele ja asutuste töötajatele väljendusvabaduse hea tava, millega aidatakse lahendada ametnike väljendusvabaduse küsimustes tekkida võivaid rollikonflikte. Eetikanõukogu ootab ettepanekuid ja arvamusi hea tava kohta 25. jaanuariks 2016. Juhendist on välja jäetud seadusega paika pandud piirangud, nagu näiteks ametkondlikuks kasutamiseks mõeldud informatsioon, laim, vihakõne.
Teisalt julgustatakse oma ala eksperte - olgu nad spetsialistid, ministeeriumi ametnikud - avatumalt ennast väljendama. Tuleb vaid meelde jätta tõsiasi, et ametnikele kehtivad kõrgendatud eetilised nõuded. Rääkides rongiliiklusest, pagulaspoliitikast või kohaliku omavalitsuse juhtimise teemadel, on märksõnaks väärikus, millega pole kooskõlas laimav ja halvustav toon. "Arvestada tuleb, et mida kõrgemal ametikohal isik on, seda suurema tõenäosusega võib tema avaldatu pälvida avalikkuse kõrgendatud tähelepanu," seisab juhendis.
Tööga seotud küsimustes isikliku arvamuse avaldamise puhul on soovituslik märkida juurde, et tegemist on isikliku arvamusega. Vastasel juhul võib juhtuda, et eraisikuna esitatud arvamust hakatakse pidama asutuse (tegelikuks) seisukohaks.
15. juunil kirjutas kunagine saatejuht ja poliitik, hiljuti erru läinud kaitseväe staabi- ja sidepataljoni teavituskeskuse ülem Hannes Võrno oma Facebookis, et varem või hiljem hakkavad kõik pagulasi "kirglikult armastama". Pärast meedias lahvatanud skandaali pidas ta küündimatuks, et uudisteagentuurid ja peavoolu- ning tabloidmeedia püüavad lausa püüdlikult otsida rassismiteemat ning interpreteerida oma lihtlausete lugemisoskuse tasemel põimlausetes kirjutatut. "Mul on siiralt kahju, et kaitseminister ning kaitsevägi on kistud teemasse, mida pooltoore ja valega maitsestatud rokana avalikkusele helpida antakse. Head nädalalõppu ja kes on minu poolt, kannab Jaaniõhtul valget särki!" Tegemist oli Võrno isikliku arvamusega ning seda toonitas ka kaitsevägi. "Kõik kaitseväe inimesed, nii ametnikud, allohvitserid kui ka ohvitserid, peavad nii teenistuses olles, kui ka väljaspool teenistust, järgima üldtunnustatud eetika ja moraalinorme, millest lähtudes nad tegutsevad oma veendumuste kohaselt ja on vabad seda ka väljendama," ütles peastaabi strateegilise kommunikatsiooni osakonna juhataja Vallo Toomet Delfile juunis.
Tööalastes küsimustes isikliku arvamuse väljendamisel kehtib kõrgendatud lojaalsuskohustus juhtivatel kohtadel töötavatele isikutele ja avalike suhete eest vastutavatele teenistujatele, sest avalikkuse silmis on tegemist asutuse esindusisikuga. Seetõttu soovitatakse juhendis hoolega kaaluda isikliku seisukoha väljendamise põhjendatust.
Tähelepanuväärseks näiteks on kaitseliidu avalike suhete osakonna endise spetsialist Urmas Reitelmann arvamus põgenike kohta, keda iga päevaga tuhandete kaupa Euroopasse tuleb. Lisaks on tal oma sõna öelda ka Eestis elavate venelaste kohta. Väidetavalt oli tegemist isikliku arvamuse väljendusega, kuid kaitseliidu teenistujana tekitas taoline sõnavõtt suuri küsitavusi. Kaitseliit, peaminister ja mitmed avaliku elu tegelased taunisid taolist sõnavõttu ning seadsid kahtluse alla, kas Reitelmann peaks ametikohal jätkama.
Oluliseks peetakse väljenduse stiili ja tonaalsust ning kuigi juhendis on põgusalt viidatud, et seadusega paika pandud piiranguid - näiteks vihakõnet ja laimu - eraldi ei käsitleta, tundub teravate märkuste probleem olevat piisavalt suur, et siiski sellele pisut pehmemas võtmes tähelepanu juhtida. Juhendis on eraldi välja toodud, et vältida tuleb ühekülgset kriitikat, tööandja halvustamist, laimamist ja valeinfo esitamist.
Avalikkusele tuntud näitena võib välja tuua kahe kolleegi, endise rahandusministri Jürgen Ligi ning haridus- ja teadusministri Jevgeni Ossinovski omavahelise suhtluse, mis läks nii teravaks, et maksis Ligile ministrikoha. Seda ühe halvustava sotsiaalmeedias avaldatud kommentaari pärast: "Ossinovski "tasakaalukus" pole muud kui juurtetus ja teadmatus. Mees arvab, et ajalugu algas temast ja kõigis teemades järgib sama inetut klišeed, et eelmine valitsus nii ja naa ja nüüd tuli tema. Ajades totaalselt segi seaduspära ja riigi süü. Seekord näiteks emigratsiooni ja ajaloolise pärandi seoses. Just see ignorants küsimuses, kust me alustasime, on noorte äramineku suurim stiimul. Minister peaks rääkima, et tasub kannatada ja pingutada, meil läheb aina paremini (Soomel ju mitte), tema ütleb, et nõukogude võimu ei tohi süüdistada, tema ajab asja korda. Tema, sisserändaja poeg roosast erakonnast peaks olema üliettevaatlik, aga ta ei teagi vaadata."
Eraldi sotsiaalmeediakanaliks on Twitter, kus on võimalik "säutsuda" 140 tähemärgi ulatuses. Seda kanalit kasutab aktiivselt nii peaminister Taavi Rõivas kui ka näiteks politsei- ja piirivalve prefektid. Twitter võimaldab olla kiire ja tabav, kuid annab vähem võimalusi pikemaks tekstiks ja argumentatsiooniks. Tööalastes küsimustes soovitatakse eelnevalt siiski oma asutuse liikmetele tutvustada ja selgitada avalikkusele esitatavaid argumente. Ka töövälistel teemadel "säutsudes" oleks soovituslik mõelda, mida ikkagi öelda tahetakse ning kui sobilik see on. Absurdilaineid löönud näiteks on riigikogu liikme Jaak Madisoni "säuts" korvpallimängult.
Arvestades eelnevaid näiteid ning mitmeid rollikonflikti tekitavaid olukordi, on juhendis välja toodud kontrollküsimused, millele oleks soovituslik vähemalt korraks pilk peale heita enne, kui vajutada "postita" nupule:
- Kas minu arvamusavalduse eesmärk on avaliku arutelu kvaliteedi rikastamine?
- Kas minu tööalane arvamusavaldus on argumenteeritud ja keskendub probleemile?
- Kas ma olen oma arvamusavalduse üles ehitanud nii, et see ei käsitle asutusesiseseid omavahelisi suhteid ega halvusta isikuid?
- Kas ma olen tööalases küsimuses oma erinevat seisukoht asutuse sees väljendanud ja selgitanud?
- Kas minu arvamusavaldus arvestab minu ametikohale kehtivaid piiranguid (nt asutuse sisereeglid, valdkonna eetikakoodeks, ametijuhend jms)?
- Kas minu ametipositsooni suhtes on avalikkusel kõrgendatud tähelepanu (nt asutuse juht, avalike suhete juht vm asutuse kõneisik)?
- Kas arvamuse avaldamisega kaasneda võiv positiivne mõju kaalub üles võimaliku negatiivse mõju asutuse ja avaliku teenistuse usalduseväärsusele ja mainele?
- Kas viis, kuidas oma arvamust väljendan, võimaldab minu asutusesisestel ja -välistel koostööpartneritel minuga edaspidi koostööd teha?
- Kas minu arvamusavalduse stiil ja tonaalsus on viisakas?
*Artiklis nimetatud konkreetsed juhtumid on välja toonud loo autor, juhendis neid taolisel kujul esitatud ei ole.
