“Sõjaveteranid on justkui läbikulunud materjal”
Bastion on üritanud sõjaväeliste kanalite kaudu saada teada hukkunute lähedaste telefoninumbreid ja aadresse, kuid andmekaitse seadus ei luba neid andmeid väljastada.
„Nii et bürokraatia on tugevam. Peale selle on küsimus, nagu ikka, rahas. Kaheksa hukkunut Afganistanis, kaks Iraagis ja lisaks 36 eestimaalast, kes langesid Afganistanis Nõukogude armees teenides. Üks tammeistik iga sõjamehe mälestuseks maksab 45 eurot, niisiis arvutage ise. Ilmselt pöördume toetuse saamiseks linna poole. Kaitsejõud? Seal pole kellelegi midagi vaja,“ räägib Abramov venekeelsele Delfile.
Bastioni kuulub Abramovi sõnul praegu 43 inimest, neist enamik vanad „afgaanid“, kes teenisid Nõukogude armees, Eesti kaitsejõududes on teeninud neli inimest. Aasta tagasi eraldus Bastion teisest veteranide organisatsioonist Võitlusvendlus. „Nad on liialt politiseeritud. Teevad koostööd Moskvaga, me tahame omaette tegutseda.“
Esimese tegevusaasta saavutustest rääkides tõi Abramov välja Narva-Jõesuu sanatooriumiga sõlmitud kokkuleppe. „Nad pakuvad meile rehabilitatsiooniteenusteks aasta läbi sama kokkuleppehinda. Kui varem saatsin ma oma isikliku raha eest ravile ühe mehe kuus, siis nüüd on meil võimalik saata Narva-Jõesuusse kaks-kolm inimest kuus, vähemalt nädalaks ajaks.“
Bastionis avalike suhete eest vastutav seersant Andrei Vesterinen täpsustab: „Me ei ole rikkad, kuid meil on mõningaid vahendeid, et veterane aidata. Näiteks minul on invaliidsuspension 5300 krooni kuus ja palk armeest,“ rääkis mees, kes kaotas Afganistanis jala, kuid jätkab teenistust.
Mis puudutab riigi toetust, siis on Vesterineni sõnul võimalik saada psühholoogilist abi. „Kuid poisid ei usalda „tsiviilpsühholooge“ või neid, kel pole kriisitöö kogemust. Sellepärast on meil oma psühholoog, kes töötas kaitsejõududes ja nõustus meid tasuta aitama. Aga tsiviilpsühholoog võib näiteks õudusunenägude käes vaevleva kaitseväelase teenistuskõlbmatuks tunnistada. Ja mis temast siis saab?“
Paljud endised sõjaväelased on Abramovi sõnul psüühiliselt armistunud ja neil on raske tööd leida. „Kui vanemad mehed on suutnud juba edasi liikuda, siis nooremad veel mitte. Mida nad oskavad? Kuhu on neil minna? Kurjategijaks? Kui otse öelda, siis riik on saatnud nad sõtta ja peaks mõtlema ka nende edasisele elule. Aga pärast seda on nad justkui läbikulunud materjal.“
Endiselt on keerulises olukorras ka 1300 Afganistanis teeninud Nõukogude armee veterani. „Need, kel on Vene kodakondsus, saavad Venemaalt pensioni, kuid hallipassimehi pole Eestis justkui olemaski.“
Proteesid maksavad tuhandeid
Veteranid soovivad osaleda ka seadusloomes. Vesterineni sõnul on tal kolm proteesi, mis maksavad igaüks sada tuhat krooni ehk umbes 6400 eurot: päevane, tagavara- ja jooksuprotees.
„Ma tahaks saada polüfunktsionaalset proteesi, mis maksis krooni ajal umbes 500 000. Selleks tuleks aga muuta seadust, sest praegu hüvitatakse jäsemest ilma jäänud kaitseväelasele proteese kuni 300 000 krooni ulatuses. Kuni Eesti kontingent asub Afganistanis, võib muudatus läbi minna. Kui me aga sealt ära tuleme, siis vajub teema unustusse. Nii läks Vietnamiga, aga ka Nõukogude ajal Afganistaniga,“ kardab sõjaväelane.
Eestis leidub ka palju inimesi, kes on seisukohal, et riik ei ole kohustatud välismissioonil kannatada saanud kaitseväelaste eest väga palju hoolitsema, kuna nad on läinud sinna vabatahtlikult ja raha teenimise eesmärgil. Mida Bastion sellest seisukohast arvab? „Ajaloos on üks asi kindel — kõik kordub. Pingekolded samuti. Ja kui ükski palgasõdur enam sinna sõita ei taha, siis saadetakse sõdurid kohale sundkorras, sest me oleme NATO-s ja peame täitma liitlaskohustusi,“ leiab Boriss Abramov.
