Sõjaväeluure ülem: Ilvese järele pole nuhitud!
On luure, mis on suunatud riigist väljapoole informatsiooni hankimisele, ning on julgeolek ja vastuluure, mis on suunatud sissepoole. Kaitseväeluure on need kaks tegevussuunda omavahel eraldanud. Teine osa tegeleb sissepoole suunatuna: julgeolek, julgeoleku kontroll ja vastuluure. See on meetmete tervik, mis on suunatud meie tegevuse kaitseks ja vaenuliku informatsiooni kogumise avastamiseks.
Julgeolek on passiivmeetmete kogum ning jaotub personali julgeolekuks, füüsiliseks julgeolekuks, info julgeolekuks ehk infoturbeks ja operatsioonide julgeolekuks. Vastuluure on aktiivmeetmete kogum, kus jälgitakse ja kogutakse infot nende kohta, kes tunnevad huvi meie vastu.
Sõjaväeluure jaguneb taktikaliseks, operatiiv- ja sõjalis-strateegiliseks tasandiks. Peamine ülesanne on varustada otsustajaid, s.t ülemaid, õigeaegse, olulise ja täpse informatsiooniga, nii et neil on võimalik vastu võtta õigeid otsuseid õigel ajal.
Sõjaväeluurel on kuus peamist ülesannet: jälgida ohu indikaatoreid ja anda luurealast eelhoiatust võimaliku vaenutegevuse kohta (sh strateegiline eelhoiatus), hinnata lahinguvälja tingimusi (sh geograafilisi, ilmastikulisi, infrastruktuurilisi, sh maastik, vastase üksused, vastase tõenäolised tegevuskavad), omada ülevaadet hetkesituatsioonist ning ennustada ja hinnata olukorra edasist arengut, toetada luure- ja vastuluureinformatsiooniga oma ja sõbralike üksuste kaitset (Force Protection), analüüsida ja paigaldada kõrge väärtusega sihtmärgid ning teostada nende sihtmärkide luuretosutamist (Targeting), teostada võimalike lahingukahjude hindamist (Battle Damage Assessment).
Sõjaväeluure kogub informatsiooni potentsiaalse või olemasoleva operatsiooniala ja vastase kohta. Operatsiooniala (operatsiooniala on ka vastase tagala kuni teatud ulatuseni) kohta kogutakse järgmist informatsiooni: füüsiline geograafia, kliima, hüdrograafia, pinnas, taimestik, asustus, majandus, transpordikommunikatsioonid, muud rajatised. (Potentsiaalse) vastase kohta kogutakse järgmist informatsiooni: koosseis, dislokatsioon, lahinguline tugevus, relvastus, isikkoosseis, motivatsioon, taktika, väljaõpe, logistika, lahinguline efektiivsus, tehniline informatsioon, toetav informatsioon, tegevuskavad kriisi- ja sõjaajal.
Eelhoiatuse andmiseks jälgitakse kindlaksmääratud indikaatoreid, et varakult ennustada (strateegilise) situatsiooni muutumist, nii et meie üksused või juhtkond saaksid õigel ajal teha õigeid otsuseid.
Asümmeetrilises keskkonnas (nagu meie missioonipiirkonnad) sõltuvad kõik operatsioonid luureinformatsioonist (Intel driven operations), sest muudmoodi ei ole võimalik ennast tsiviilelanikkonna seas varjavat vastast tabada. Iraagis ja Kosovos teenivad tegelikult luurerühmad. Näiteks meie Iraagi jalaväerühma ESTPLA edukas tegevus (sh relvapeidikute leidmine) põhineb üksuse enda teostataval luuretööl, s.t informaatorite võrgustikul.
Kellele te oma tegevuses allute?
J2 vastutab kaitseväes luure eest tervikuna. Selles suhtes ei erine sõjaväeluure muudest kaitseväe teenistustest, ta on hierarhiline ja tipp asub kaitsejõudude peastaabis. Organisatsioon hargneb allapoole, väeliigistaapidesse, kus oma luurestruktuur, kuni väeosani välja. Väeosas on valdkond esindatud luureohvitseri ja julgeolekuohvitseriga, kes väeosatasandil vastutavad luure ja julgeoleku eest.
Mina allun peastaabi ülemale. Kaitseväe juhataja käsud ja korraldused töötab peastaap kirjalikeks plaanideks ja käskudeks ning meie plaanime ja viime kaitseväe juhataja tahte ellu. Kui kaitseväe juhataja annab korralduse, siis on meie asi korraldada selle täitmine.
Ühesõnaga, kui peastaabi ülem või kaitseväe juhataja tahab, et nuhitaks ministeeriumi ametnike järele, siis annab ta teile käsu ja teie teete seda?
Ma keeldun uskumast, et ükski kaitseväe juhataja või peastaabi ülem võiks anda sellise käsu. Kaitsejõudude peastaap on jälitusasutus, see on reguleeritud jälitusasutuste seaduses. Sama ütleb riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadus. Ent meie roll, mis on seotud jälitusasutuseks olemisega, on väga selgelt piiratud julgeolekukontrolliga. See on taustauuring, mida me võime teha ainult kaitseväelaste ja praegu veel ka kaitseväes teenivate tsiviilisikute kohta.
Meie juurest käivad läbi kõik taustakontrollid riigisaladuse lubade menetlemiseks. Kui keegi tuleb kaitseväkke teenima ning tema ametikoht näeb ette riigisaladuse luba, siis meie teostame taustakontrolli ja hindame, kas me anname talle selle loa või ei anna. Seda protsessi juhib kaitsejõudude peastaabi ülem.
Kas praegu tahetakse teilt see võimalus ära võtta?
Jah. Sellest on pikalt räägitud. Tegelikult oli 1990-ndate lõpus suurem arutelu, kuidas peaks Eesti julgeolekuasutused ehk nii-öelda eriteenistused välja nägema. Praegu on 2008. aasta ja on täiesti arusaadav, et need alused peab uuesti üle vaatama ja rollid ümber jaotama. See diskussioon käib väga hoogsalt.
Kui suur osakaal teie tööst on taustakontrollide tegemine?
See on väga mahukas. Me räägime umbes 4000 toimikust. Enne seda aastat oli toimikuid veel rohkem. Pärast piirivalve seaduse jõustumist ei käsitatud piirivalvureid enam kaitseväelastena ja me andsime piirivalvurite toimikud üle. Seoses sellega töökoormus küll vähenes, aga on ikkagi väga suur. Julgeolekukontroll on väga mahukas, aga see ei ole sõjaväeluure kõige tähtsam ülesanne, pigem vastupidi.
Kui kaua võtab keskmiselt aega üks kvaliteetne taustakontroll?
Seaduses on kehtestatud kolm kuud. Kui kolme kuu jooksul selguvad asjaolud, mis vajavad lisakontrolli, siis võib seda aega pikendada. Üldjuhul kulub kolm kuud.
Kui sügaval isiku eraelus te tuhnite?
Meie töömetoodika ja taktika on informatsioon, mida salastatakse. Kui ei tule välja ühtegi asjaolu, mis oleks õigustatud kahtlus, et selle inimesega kaasnevad riskid, siis me ei teosta mitte ühtegi selle inimese kohta jälitustoimingut.
Telefonikõnesid te pealt ei kuula ja kirju läbi ei loe?
See ei ole avalik informatsioon.
Kui palju kukub sellest kontrollist läbi?
Ma ei saa öelda seda arvu, see on riigisaladus. Aga see ei ole teab mis suur arv. Kuna juba teenistusse tulles kaitseväelasi teatud mõttes selekteeritakse, siis päris tänavalt võetud inimesi ja nendega kaasnevaid ohte ei ole.
Mis on sagedasemad põhjused?
Kõige suurem probleem on andmete varjamine isiku poolt. Teine, ühiskonnast tulenev trend on mängurlus. NATO julgeolekudirektiivi järgi nähakse tõsist riski, kui inimene on mängur. Riigis tervikuna näitab see aga kasvusuundumust.
Seega, kui pangaväljavõttelt leiate, et inimene on kasiinos kaardiga maksnud, siis riigisaladusi sellele mehele või naisele ei avaldata?
Ma ei taha laskuda detailidesse, aga mängurlus peab olema probleem. Selgelt peab olema näha, et inimene ei suuda enam kontrollida oma mängimise soovi. Peale selle on meil õigus suunata inimene ekspertiisi, kus antakse eksperdihinnang, kas tegemist on välja kujunenud püsiharjumusega.
Kui riigisaladuseluba antakse välja viieks aastaks, siis selle aja sees vahekontrolli ei tehta?
Juhul kui inimene on oma tegevusega näidanud, et ta kujutab riski ja talle usaldatud riigisaladus on ohus, siis on meie kohus neid asjaolusid kontrollida. Siia alla kuulub ka tema distsiplinaar-, administratiiv- või kriminaalkorras karistamine.
Praegu tahetakse teilt see õigus ära võtta ja ühe plaani järgi anda kaitsepolitseile. Mida tooks see kaasa kaitseväeluurele?
See tähendab, et meie anname selle ülesande üle ja rakendame oma ressursse mujal. Ma ei tea, missugused on kapo kavatsused ja plaanid ning kuidas nad hakkavad seda korraldama. Meie anname lihtsalt ühe funktsiooni üle.
Kas see plaan on teie hinnangul normaalne, et sisejulgeolekuasutus kapo hakkab tegelema kaitseväelaste taustakontrolliga?
Mina olen sõjaväelane ega anna hinnangut, kas selline mudel või lahendus on normaalne või ei ole. Kui seda peetakse kõige otstarbekamaks, siis ma eeldan, et need inimesed, kes nii otsustavad, on ka otsustamiseks kompetentsed.
Mida arvaksid niisugusest plaanist meie NATO-liitlased?
See on riigi siseasi. NATO nõue on see, et tööd tehakse kvaliteetselt. Kuidas riik riigisiseselt selle lahendab, ei puutu üldse NATO-sse.
Siseminister Jüri Pihl ütles alles eelmisel nädalal antud intervjuus, et kaitseväe luurajate jälitustegevus on olnud ebaseaduslik…
See ei saa ju olla ebaseaduslik! See on seadustest tulenev ülesanne. Kaks seadust ütleb seda.
Oleks huvitav teada, mille alusel ta seda väitis?
Ma ei oska seda kommenteerida.
Kas see tuli teile üllatuseks?
Jah. Me oleme vastavalt seadusele töötanud ja täitnud seda funktsiooni. Omal ajal, 1998. aastal, andis just kapo taustakontrollide tegemise meile üle. Üks põhjusi oli just selles, et nende töömaht läks liiga suureks. Oli vajadus ka hajutada selle tegevusega kaasnevat riski, et mitte koondada seda ühte teenistusse. Meile anti see üle, ega me ise seda ei küsinud.
Samuti on ta väitnud, et kaitseväeluure baasil on tekkimas kolmas suur julgeolekuasutus Eestis…
Ei ole võimalik! Kaitsevägi on ju asutus, selle sees ei saa tekkida eraldi julgeolekuasutust. Ma ei oska kommenteerida, miks ta üldse väidab, et kolmas julgeolekuasutus. Kaitseväeluure on kaitseväe üks osa. Sellel ei ole isegi mitte mingit eristaatust. Me ei erine oma ülesehituse poolest mõnest teisest kaitseväe teenistusest, näiteks logistikast või sidest.
Kui teilt tõepoolest võetakse taustakontrollide funktsioon ära, mis siis jääb teile üldse alles?
Kaitseväe enda kõige suurem huvi ja igapäevane vajadus on see, et kaitsevägi saaks luureinformatsiooni oma sõjaliste plaanide, operatsioonide ja tegevuse planeerimiseks. Meile jääb ikkagi ülesanne hankida ja analüüsida infot, mida on vaja sõjaliste operatsioonide teostamiseks.
Millist rolli täidab kaitseväeluure näiteks missioonipiirkondades?
Väga olulist. Kui me vaatame näiteks rahvusvahelisi konfliktipiirkondasid, kus Eesti riik tervikuna on viimastel aastatel aina aktiivsemalt rahvusvahelises kriisireguleerimises kaasa löönud ja mitte ainult sõjaliselt, siis kuna kaitsevägi on NATO jõudude koosseisus, on kaitseväel väga palju detailset ja olulist informatsiooni selle piirkonna julgeolekuolukorra ja vaenulike jõudude kohta. Meie roll riigisiseselt info andmise osas kriisikolletes toimuva kohta on väga suur. Me ei taga infoga mitte ainult kaitseväge ja -ministeeriumi, vaid anname seda ka väljapoole. Näiteks välisministeeriumile ja teistele asutustele, kes on seotud konfliktipiirkonnaga.
Eesti luureohvitser on praegu ka Afganistanis…
Luureohvitserid — nii nagu kõik teised kaitseväeohvitserid — roteerivad samamoodi ja käivad missioonipiirkondades, täidavad nii rahvusvahelist kohustust ja saavad ka kogemust. Iraagis ja Kosovos teenivad sisuliselt Eesti luurerühmad.
Kas Afganistanis on üks tingimus see, et nad peavad oskama näiteks kohalikku puštu keelt?
Sõltub sellest, milliseid ülesandeid nad seal täidavad. Valdavalt on meie luureohvitserid kas meie üksuste koosseisus või NATO staabi koosseisus ega tegele konkreetse informatsiooni kogumisega kohalike elanike seas. Juhul kui tahame võtta endale niisuguse kohustuse, siis pakume seda NATO-le. Aga praegu ei ole me sellist kohustust endale võtnud.
Selline kohustus oli veidi üle aasta tagasi ja siis lõpetati meie kaitseväe luureüksuse tegevus Afganistanis päevapealt?
See ei olnud päris päevapealt. Kaitseväe juhataja võttis vastu otsuse, et ei kavatse enam pikendada niisugust missiooni ja lõpetas selle ära.
Millest ikkagi tekkis eelmise kevade suur luureskandaal? Mis oli selle taga?
Mul on väga raske öelda, mis oli selle taga.
Kas kaitseväe luurajad tegelesid jälitustegevusega — jälgisid inimesi — või kogusid andmeid avalikest allikatest, nagu on ka väidetud?
Kaitseväe jaoks on see teema ammendatud. Prokuratuur on uurimise lõpetanud. Kõik on selge. Tegelikult juba see nimetus — luureskandaal — on natukene vale. Luurajad ei kogu informatsiooni riigis sees. Aga mul on väga raske seda hinnata, mida nad täpselt tegid.
Meil on väga selgelt kehtestatud reeglid, kuidas toimub julgeoleku ja vastuluurealase informatsiooni kogumine Eesti riigis. See toimub väga kindlatel alustel ja niiviisi, et kõik säärased kogumised kooskõlastatakse osakonna ülemaga, kes tegelikult vastutab selle tegevuse eest.
Kas kinnistusregistrist, äriregistrist ja veel avalikest allikatest andmete vaatamine on siis jälitustegevus? Meie ajakirjanikena teeme seda iga päev!
Jälitustegevus on reguleeritud ikkagi kindlate toimingutega, mis on varjatud jälgimine, kõneeristused jne. Sellist asja ei ole aga kunagi olnud ja seda on oma hinnangus öelnud ka uurimisasutus. Aga kuna prokuratuuri raport on salajane, siis ei saa siin midagi öelda.
Kas teie olete tutvunud selle raportiga?
Ei, aga ma olen kursis lõppotsusega.
Kas põhimõtteliselt võib öelda, et kogu asi oli ülepaisutatud ja kunagine kaitseminister Jürgen Ligi sai asjadest valesti aru?
Ma ei oska öelda, mis oli selle motiiv või tagamaa. Aga meile oli see loomulikult väga häiriv, sest see häiris meie igapäevast tegevust. See aeg väga raske ja negatiivne.
Aga kellelt need käsud tulid? Kas toonaselt peastaabi ülemalt Alar Lanemanilt või…?
Ühtegi käsku pole antud — sellist käsku, mis käsib sõjaväeluurel tsiviilisikut jälgida või koguda tema kohta informatsiooni, mis ei käi toimiku raames, see on ebaseaduslik käsk. Meil on olemas sisemäärustik, mis ütleb, et ebaseaduslik käsk ei kuulu täitmisele. Mina ei ole sellist käsku oma teenistuse ajal saanud.
Presidendi juures kooskäiv riigikaitsenõukogu esines üleeile avaldusega, et vähemalt moraalselt peavad sõjaväeluure skandaaliga seotud inimesed vastutama ning lahkuma vabatahtlikult kaitseväeteenistusest. Mida teie arvate?
Sõjaväeluure organisatsiooni sees on toimunud suur personaliliikumine. Ohvitserid, kes on eri põhjustel liiga kaua ühele ametikohale jäänud ja vajavad rotatsiooni õppimiseks või kogemuse saamiseks, on suures osas ka vahetunud. On tulnud uusi ohvitsere ja paljud on siirdunud kaitseväe teistesse valdkondadesse.
Veel ütlen, et sõjaväeluure kui organisatsioon pole ei presidendi ega ka teiste poliitikute järele nuhkinud. See on nonsenss.
Seega ei vasta mingil juhul tõele väide, et “grupeeringu” eesotsas oli president Toomas Hendrik Ilves?
Ma isegi ei kommenteeri nii haiget väidet. Kui näiteks praegu tuleks minu lauale säärane dokument, siis tuleb sinna peale minu resolutsioon, et lõpetatagu selline haige tegevus. Inimesed, kes sellist dokumenti koostavad, jätkaksid teenistust kusagil mujal.
Kas Ilvese nimi käis siis dokumentidest läbi või ei?
Kordan veel kord, et kõik saaksid ühte moodi aru: sõjaväeluure ei ole nuhkinud ei vabariigi presidendi, Toomas Hendrik Ilvese ega vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvese järele.
Mida arvasid NATO partnerid kogu sellest luureskandaalist?
Sõjaväeluure esindajana olen ma NATO sõjaväeluureülemate iga aasta toimuvas kogus Eesti esindaja. NATO partnerid olid loomulikult väga häiritud sellest, mis siin toimus. Nad olid häiritud, sest see mõjutas ja häiris meie pidevat koostööd NATO suunal, sest NATO luure baseerub tema liikmesriikide luurel. Kui ühes liikmesriigis on teatud juriidilised või muud probleemid, siis sellest riigist tulenev luurepanus NATO-sse väheneb ja loomulikult oli NATO sellest häiritud.
Kas teid jäeti seetõttu ka mingisugustest tegevustest kõrvale?
Absoluutselt mitte. Pigem avaldas NATO oma toetust ja lootust, et probleemid saavad võimalikult ruttu adekvaatse hinnangu ja nendest saadakse üle.
Kas praegu on olukord rahunenud?
Kas meie riigis sees on olukord rahunenud?
Vahepeal oli, enam mitte.
Jah. Minu jaoks on kõige olulisem, et seadusandja lõpuks ütleb, mis on sõjaväeluure roll, ülesanded ja õigusruum, kus ta on. Minu arvates on kõige olulisem, et mulle püstitakse ülesanded ja öeldakse, millised on minu õigused seda ülesannet täita. Samuti on mul vaja teada, milline on ressurss ülesande täitmiseks. Siiamaani käib kemplus kaitseväe korralduse seaduse üle. Meie ootame pingsalt lahendust.
Kas senikaua kaitseväeluure üldse saab tegutseda?
Tegutseme ikka edasi. Meil on seaduslikud operatsioonid, kus me osaleme, ja me ei saa öelda üksustele Iraagis või Afganistanis või Kosovos: vabandage, sõjaväeluure paneb vahepeal poe kinni ja me ei saa teid luureteabega toetada.
Kui arvestatav partner te olete NATO-le?
Seda peab nende käest küsima. Ütleme niiviisi, et luurealaselt oleme tõesti arvestatav koostööpartner.
Kas saate mingeid näiteid tuua?
Me osaleme väga oluliste NATO luuredokumentide koostamisel. Näiteks ka NATO strateegilise luurehinnangu koostamisel ning väga paljudes teistes olulistes NATO hinnangutes on meie rahvuslik panus olemas. Seda arvestatakse ja peetakse oluliseks.
Venemaa?
Seda teemat ei saa käsitleda, sest kõik sellega seostuv on riigisaladus.
Kui suures mures te olete kaitseväeluure tuleviku pärast?
Ma ei ole mures. Sõjaväeluure on nii spetsiifiline valdkond. Riigis sees pelgalt sõjalistes küsimustes ma ei karda konkurentsi. Teine pool on see, kui palju nähakse meile ette ülesandeid, mis on seotud julgeolekuga ja vastuluurega.
Kas te näete selles ohtu, kui taustakontrolli funktsioon antakse kapole?
Ei ma ei näe selles ohtu. Mina organisatsiooni ülemana annan asjad üle ja see tähendab, et meie saame pühenduda oma teistele ülesannetele.
Kas need ülesanded peaks teie hinnangul andma pigem kapole või teabeametile?
Ma ütlen jälle, et mina ei ole pädev seda hindama. Peab vaatama riiki tervikuna, mina olen ühe teenistuse ülem ja keskendun puhtalt sõjaväelise luure ülesannetele. Need inimesed, kes otsuse vastu võtavad, peavad nägema strateegilist pilti tervikuna. Kuidas on kõige otstarbekam lahendada julgeolekuruumi kontrollimine, on strateegiline otsus.
Kas kemplemine teeb teile muret?
Kemplemine häirib igapäevast tööd ja see on kõige hullem. Loomulikult mõjub see negatiivselt sõjaväeluure ohvitseride motivatsioonile. Kellel on meeldiv töötada ja täita ülesandeid, kui kirjutatakse või räägitakse negatiivselt nendest ja nende tööst. Igal juhul on olnud raske aeg. Ootame tõsiselt otsust.
Kas lahkumispabereid on hakatud rohkem teie lauale panema?
Ei, seda küll mitte. Vaadake, luureohvitserid valitakse välja teatud kriteeriumite järgi ja üks neist on see, et nad oleksid väga pühendunud tööle. Nad ei tee seda palga pärast, vaid väga paljuski missioonitundest. Nad on väga motiveeritud.
Teie käest käib läbi ikkagi nii palju infot, et väga mitmed ministeeriumid tahavad teid oma haldusalasse saada.
See on demokraatliku riigi põhimõte, et sõjavägi on apoliitiline. Me ei saa absoluutselt mitte mingil moel osaleda mingites muudes asjades kui ainult sõjalise riigikaitse huvi esindamine. Kui me käituksime teistmoodi, siis kaotame ühiskonna usalduse.
Luureskandaali osalised jäid süüdistuseta
Tänavu märtsis teatas luureskandaali uurinud riigiprokuratuur, et kaitsevägi on küll tegelenud ebaseadusliku jälitustegevusega, kuid seda teinud inimesed pääsesid kriminaalvastutusele võtmisest. Prokuratuur jõudis järeldusele, et kaitsejõudude peastaabi ametnikud kogusid 2004. aastal ebaseaduslikult andmeid kolme isiku kohta, kelle nimesid ei avalikustatud. Süüdistust ei esitatud kellelegi, sest prokuratuuri hinnangul arvasid kaitseväe luurajad, et nende tegevus oli seaduspärane.
Uurimise käigus selgus veel, et aastatel 2005–2006 koostati ja säilitati kaitsejõudude peastaabis ettekandeid, mis põhinesid avalikest andmebaasidest saadud teabel ja ametnike tähelepanekutel. Sellisel moel teabe hankimist ei saa aga prokuratuuri hinnangul käsitleda jälitustegevusena.
Ekskaitseminister Jürgen Ligi hindas kahe ja poole kuu eest prokuratuuri sellist seisukohta müstiliseks, kuna oli üheselt selge, et peastaap tegeles maksumaksja raha eest aastaid peastaabi suhtes järelevalvet teostava riigiasutuse järele nuhkimisega. “Müsteerium on see, et nõrk järelevalve või seaduse mittetundmine vabastab seaduserikkuja vastutusest,” imestas Ligi märtsi lõpus.
Kaitseminister Jaak Aaviksoo lausus prokuratuuri uurimistulemustele kommentaariks, et kuigi ebaseaduslik jälitustegevus leidis tõestust, pole mõtet seadust rikkunud ohvitsere distsiplinaarkorras karistada. “Liiglihtne oleks üks ohvitser teha kõiges süüdlaseks. Vastutavad ka konkreetsed ülemused kaitseväes, kaitseministeerium, valitsus ja riigikogu erikomisjon. Moraalselt peaks karistama kõiki,” lausus ta.
