Pevkur: Istanbuli konventsiooni ja burkakeeldu liitvas eelnõukavas on nii mõnigi akuutsem probleem kõrvale jäetud
Siseministeerium kujundas arvamuse justiitsministeeriumi Istanbuli konventsiooni burkakeeluga ühtsesse kobarasse sõlmiva eelnõukava kohta ja peab vajalikuks kahete teemat eraldi käsitleda. Siseministeerium leiab ka, et mitu konventsioonis sisalduvat ja Eesti jaoks pakilisemat probleemi nagu psüühiline vägivald ja seksuaalne ahistamine on arusaamatutel põhjustel eelnõukavast hoopis välja jäänud.
Avaldame kolm punkti siseministri Hanno Pevkuri kirjast justiitsministeeriumile.
Akuutsemad probleemid on välja jäetud
Istanbuli konventsiooni ratifitseerimise ettevalmistamine on vajalik, kuid seda peaks tegema tervikuna. Juhime tähelepanu, et Sotsiaalministeerium koostas 2014. aastal Istanbuli konventsiooni analüüsi, mis andis hinnangu Euroopa konventsiooni Eesti õigusesse ülevõtmise võimaluste kohta, võrdles Eesti regulatsioonide ja praktika kooskõlas konventsiooni artiklitega ning tõi välja muudatusvajadused.
Hetkel hõlmab VTK-s kavandatu vaid osaliselt Istanbuli konventsiooni nõudeid, käsitlemata on näiteks mõni Eesti jaoks oluliselt laiem ja aktuaalsem probleem (näiteks psüühiline vägivald art 33 või seksuaalne ahistamine art 40). Kui välja arvata ahistav jälitamine, ei viita ka VTK-s toodud uuringud VTK-s käsitletud probleemidele kui kõige akuutsematele ja kiiremini lahendamist vajavatele. Arusaamatuks jääb, millistel kaalutlustel on valitud just need kehtestamist vajavad sätted ja kõrvale on jäetud konventsiooni ratifitseerimise ettevalmistamine tervikuna.
VTK sisaldab lisaks naistevastase ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise temaatikale ka teemasid, mis on seotud pagulaste ümberasustamise ja -paigutamisega ning avaliku korra tagamise ja usutoimingutega, mis ei pruugi meie kultuurikonteksti sobida või probleeme tekitada. Oleme nõus, et antud küsimuste arutamine on oluline, samas nendime, et käesolevas VTK-s on erinevad teemad ja probleemid käsitletud läbisegi ja mitte terviklikult, mis ei ole asjakohane või raskendab probleemide mõistmist ning võimalikest lahendustest arusaamist. Peame vajalikuks käsitleda kahte teemat eraldi, samas arvestades teemavaldkonda tervikuna.
Eelnõukavast ei selgu, mis rikkujaga tehakse
Üldiste käitumisnõuete järgimise kohustuse sätestamine seaduses annab välismaalastele selge suunise ühiskonna ootuste kohta, kuidas peavad välismaalased Eestis käituma. See on ka selge indikaator välismaalase lõimumise kohta, mis on üheks oluliseks asjaoluks, et hinnata, kas ühiskonna põhiväärtuste ohustamine annab alust tunnistada välismaalase viibimis- või elamisluba kehtetuks ning ta Eestist välja saata.
Oluline on arvesse võtta käitumisnõuete ja piirangute kehtestamisel, et võimalikud piirangud ei lähtuks usuvabaduse piiramisest, vaid nende aluseks on avaliku korra, ühiskonna turvalisuse, inimväärikuse, inimõiguste, kohalike sotsiaalsete tavade jms kaitsmine ja tagamine.
Juhime siiski tähelepanu sellele, et VTK-s ei ole täpsustatud, millised õiguslikud (karistus-, tsiviil- või haldusõiguslikud) tagajärjed kaasnevad isikule juhul, kui ta üldisi käitumisnõudeid rikub, ning milliseid meetmeid saab korrakaitseorgan õigusrikkuja suhtes kohaldada. Vastavate meetmete kohaldamise erisused tuleb Siseministeeriumi hinnangul seaduseelnõus selgelt välja tuua.
Eesti sotsiaalses ruumis siiski kantakse talvel nägu varjavaid mütse ja salle
Leiame, et täielikult nägu varjava riietuse (näiteks burkasid või niqab’e) kandmise piiramise argumentatsioon ei ole kõiges asjakohane.
VTK-s tuuakse peamise argumendina välja, et see on Eesti sotsiaalsele ruumile mitteomane käitumine ja võib tekitada konflikte ühiskonnas. Ei saa nõustuda väitega, et nägu varjav riietus pole Eesti sotsiaalsele ruumile omane. Märgime, et tulenevalt ilmastikuoludest on tavapärane teatud aastaaegadel, et Eesti elanikud kannavad riietust (nt mütsid ja sallid), mis võivad varjata nende nägu. Seega, kui nägu varjava riietuse kandmine on üldiselt Eesti sotsiaalsele ruumile omane, on konkreetse usulise riietuse potentsiaalset ohtu konfliktideks või turvalisusele selgelt üle hinnatud.
Samas leiame, et näokatete kasutamise piiramine on teatud juhtudel põhjendatud nii turvalisuse kui ka isikusamasuse tuvastamise seisukohast (nt lennujaamad, pangad jne.). Kirjeldatud juhtudel peaks aga kindlasti olema tagatud, et nägu varjavat isikut kontrollib või tuvastab samast soost isik.
