Sinimägede lahingud polnud Vabadussõda
”Sõjaajaloo karmis keeles väljendatuna oli tegemist Hitleri kaotatud sõja ühe rinde hoidmisega, mis nõudis tuhandeid Eesti meeste elusid,” sõnab Ruutsoo.
Kindralstaabile oli juba 1943. aasta suvel selge, et sõda on kaotatud. Saksa armee “õgvendas” rindeid, vajas taandumisel kattevägesid ja hoidis Eesti sadamate kaudu lahti varustusteid. Ka sõja selles faasis õnnestus paisata surma veel kümned tuhanded eestlased, et langeda rindel või surra sõjavangis, jutustab Ruutsoo.
”Nii sõjalise kui ka poliitilise kaalutluse vaatenurgast oli 1944. aasta mobilisatsiooni näol tegemist avantüüriga,” lausub ta. „Selle tagantjärele õigustamisest on saanud patoloogilist mõõdet võttev poliitiline kurtus. Ei pea ju vett ükski argument, mis seni ohvrite õigustamiseks toodud on.”
Tänaseks enam ei vaielda, et sõjalises plaanis oleks vastuhakk 1939. või isegi 1940. aastal lõppenud kiire ja verise kaotusega, nendib Ruutsoo. Selle ainukene õigustus olnuks ehk teoreetiline võimalus kaubelda hiljem maailma avalikkuselt välja selle maalapi iseseisvuse taastamine.
”Liiatigi polnud siis enam vastas stalinlik Venemaa, vaid ka lääneliitlased,” lausub Ruutsoo. „Inglise lennukid viskasid meile kaela USA-s toodetud pomme. Eesti muudeti sõja tallermaaks, selle hind oli Narva, Tallinna jt linnade laushävitamine. Soomest enam tuge polnud. Kelle abile oleks Eesti võinud loota? Aga ometi viidi mehed surmahaige Uluotsa ja kaaslaste poolt sõtta.”
Eesti polnud isegi mitte Saksamaa liitlane, vaid sõjasulane, seletab Ruutsoo. „Mart Laari toodud kõrvutused soomlaste 1944. aasta tõrjevõitudega ei kannata kriitikat. Saksa armee koosseisus sõdivatel eesti allüksustel polnud muud võimalust kui vangi sattuda. Saksamaa väejuhatuse käskude täitmine jättis meid ilma lootusest ükskõik millisele sümpaatiale läänes.”
”Raske on kujutleda spekulatiivsemat, naiiv-militaristlikumat ja fakte eiravamat ajalookäsitlust kui müüt, mis liitub Sinimägede traagikaga,” lausub Ruutsoo. „Toetus Saksa mobilisatsioonile ja Sinimägede verepulma heroiseerimine on suitsukate 1940. aasta reetmistele ja tegematajätmistele, mis oli vajalik neile, kelle tegevus(etus) oli paljuski põhjus, miks neist said pagulused.”
Müüdid on sotsio-teraapilised. Alandatud rindevõitlejad said tagasi väärikuse. Sinimägede kangelassaagaks kirjutamine algas Siniveli nime all 1984. aastal ilmunud raamatust, mida on kümme aasta hiljem täiendatud. “Narva ruumis” 1944. aastal toimunud verepulma saagaks kirjutamine rajaneb vääroletustel, spekulatsioonidel ja — mis veel hullem — see on saanud tuhandete mõttetult hukkunute surma õigustamiseks.
„Nii nagu mõningaid inimesi on raske panna tunnistama, et Eesti sõdur maksis oma eluga Sinimägede avantüüri eest, nii ei saa sundida Narva venelast loobuma veendumusest, et taganevat vaenlast jälitav sõdur ajas õiget asja,” sõnab Ruutsoo.
”Lõksu aetud rindemeeste isamaa-armastus väärib tunnustust ja mäletamist,” nendib Ruutsoo. „Kuid mis takistab ajaloolasi ütlemast tõtt möödaniku poliitikute kohta? Või oleme ka ise enda sõjalugude pantvangideks saanud?”
