Simsoni kinnitusel kokkuhoid ehitamisel Tallinna–Tartu maantee ohutust ei mõjuta
Simson vastas täna riigikogu liikmete Henn Põlluaasa, Martin Helme, Uno Kaskpeiti, Jaak Madisoni, Raivo Põldaru ja Arno Silla mullu 18. detsembril esitatud arupärimisele Tallinna–Tartu maantee projekti normidele mittevastavuse kohta.
Arupärijad viitasid asjaolule, et Tallinna–Tartu maantee Kose–Ardu ja Ardu–Võõbu teelõik on ette nähtud esimese klassi maanteena, kus projektkiiruseks on arvestatud 120 km/h. Tee projekteerimise määruse kohaselt peab vastavate teelõikude laius olema sõiduraja kohta 3,75 ning kindlustatud peenra laius 2,5 meetrit. Arupärijad juhtisid tähelepanu, et kõnealuste teelõikude projektides on iga sõidurada hoopis 3,5 meetrit, mis on 25 sentimeetri võrra kitsam kui peaks. Sama lugu on kindlustatud peenra laiusega, mis on kaks meetrit, kuid peaks olema 50 sentimeetrit laiem. Kummagi projekti raames on projekteeritud jätta välja ehitamata viimane kiht asfaltbetooni.
Simson selgitas, et Tallinna–Tartu maantee projekti tegemisel on tee laiuse valimisel aluseks võetud Rootsi juhendmaterjalides toodud sõiduraja ja kindlustatud teepeenra laiused. „Sõiduradade laius 3,5 meetrit ning kindlustatud peenra laius kaks meetrit võimaldab analoogselt Aruvalla–Kose lõiguga hooajalise lubatud suurima piirkiiruse suurendamist,“ põhjendas minister.
Simson viitas ka Tallinna Tehnikaülikooli ekspertide seisukohale vähendada otstarbekusest lähtuvalt maanteekiirustel sõiduraja laiust 25 sentimeetri võrra senise 3,75 asemel 3,5 ja senise 3,5 asemel 3,25 meetrile. „See võimaldaks vähendada ehituskulusid, seejuures liiklusohutust halvendamata,“ märkis Simson.
Minister selgitas, et praeguste väiksemate koormuste juures on võimalik loobuda kõige pealmisest asfaldikihist ning ehitada see siis, kui liikluskoormus seda nõuab. Seega tähendab viimase asfaltbetoonikihi ehitamise edasilükkamine sisuliselt etapiviisilist ehitamist. Ministri sõnul eit põhjusta pealmise asfaldikihi ehitamine tulevikus tee läbivajumist.
