“Ma siiski arvan, et me peaksime hoidma kaks asja lahus. Üks on konkreetne juriidiline kaasus, mis antud juhul tehti ja teine on okupatsiooni mõiste ja Eesti okupeerimine kui poliitiline akt,” kommenteeris Seppik Delfile riigikohtu otsust, mis ei võtnud menetlusse Andres Raidi kaebust, millega viimane taotles nõukogude armees teenima sunnitud eestlastele represseeritu staatust.

“Kujutan ette, et riigikohus leidis oma analüüsis, et selle eest [nõukogude armees teenimise eest — toim.] ei ole õigus saada kompensatsiooni. Aga kujutage ette, kui oleks õigus, mis see meie tänasele maksumaksjale maksma läheks? Kellel järgmistena kompensatsiooni vaja läheks,” küsis Seppik, kas meie täna maksumaksjatena peaksime kinni maksma nõukogude okupatsiooni kulusid.

Seppiku sõnul ei öelnud riigikohus oma otsusega kategooriliselt, et Eestit ei okupeeritud. “Me olime okupeeritud,” rõhutas ta.

Raid nõudis Genfi konventsioonist lähtuvalt enese represseerituks tunnistamist ja sellega kaasnevaid represseeritutele suunatud hüvitisi sotsiaalministeeriumilt.

Genfi konventsiooni kohaselt on okupeeriva riigi tegevus okupeeritud territooriumil ja nende isikute võtmine oma sõjaväkke repressioon ja rahvusvahelise õiguse rikkumine. Raid leidis, et Genfi konventsiooni tuleks rakendada ka nende suhtes, kes olid sunnitud minema oma tahte vastaselt Nõukogude armeesse.

Represseeritutel on õigus kuni 50-protsendilisele sõidusoodustusele ühistranspordis ja mitmetele tervisehüvitistele.

Nii halduskohus kui ka ringkonnakohus otsustasid, et Nõukogude armees teenima sunnitud eestlasi ei represseeritud. Samas on Eesti võimud kindlal seisukohal, et Eesti riik oli okupeeritud Nõukogude Liidu poolt.