Estonia viimaseks jäänud reisi alguspäeval, 1994. aasta 27. septembril registreeris Porkkala poolsaarel asuv seismoloogiajaam küll keskpäeval Ida-Virumaa põlevkivikaevanduses toimunud lõhkamise, parvlaeva hukkumise ajal ja selle paigast võeti aga vastu ainult tavapärast taustamüra.

Soome pealinnast linnulennul 25-30 kilomeetri kaugusel asuvast Helsingi Ülikooli seismoloogiainstituudi mõõtejaamast on nii 28. septembri ööst parvlaeva ja 852 inimese hauakohaks oleva paigani Läänemeres kui ka Ida-Virumaani umbkaudu 180 kilomeetrit.

Soome seismoloog Matti Tarviainen ütles ajalehele Aamulehti, et Porkkala ülitundlikud mõõteriistad võimaldavad selgelt registreerida isegi näiteks 800-grammise lõhkelaengu veealust plahvatust.

“Kui Estonia pardas oleks laeva uppumise põhjustanud auk, vajanuks selle tekitamine märkimisväärselt võimast lõhkelaengut,” selgitas Tarviainen. “Laeng oleks pidanud olema väga suur, mitukümmend kilo.”

Augustis USA miljonäri Gregg Bemise tuukrite sukeldumist Estonia vrakile jäädvustanud saksa teleajakirjaniku Jutta Rabe kinnitustel on laevalt toodud metallitükkide analüüs ümberlükkamatult tõestanud plahvatuse toimumist parvlaeval.

Kahest Saksamaa ja ühest USA metallitükke analüüsinud laborist ühe, Saksa Brandenburgi liidumaa materjalitestimise keskuse esindaja doktor Kurt Ziegleri sõnul on metallitükkide struktuuris täheldatavad muudatused, mis viitavad näiteks suure lõhkejõuga plastiklõhkeaine Semtex kasutamisele.