Seadused ei taga võrdõiguslikkust

Eesti senine meeste ja naiste võrdõiguslikkust reguleeriv seadusandlus pole täiuslik ega taga nende põhimõtete elluviimist, mis on sätestatud Euroopa Liidu õiguses.

Sellest tulenevalt on vaja vastu võtta eraldi seadus, ütles Tartu Ülikooli õigusteaduskonna õppeprodekaan Gaabriel Tavits neljapäeval Tallinnas võrdõiguslikkuse foorumil.

Tavitsa sõnul on Eestis küll olemas õiguslik baas meeste ja naiste võrdõiguslikkuse tagamise osas, kuid küsimus on selle rakendamises.

Võrdõiguslikkuse põhimõte on sätestatud põhiseaduses, palgaseaduses ja töölepingu seaduses.

"Seega on Eesti seadusandluses võrdse kohtlemise põhimõte tagatud, seda eelkõige töösuhete aspektist ning põhimõtteliselt saaks ka nende normide alusel tõstatada ebavõrdse kohtlemise vaidlusi," ütles Tavits.

Probleem on aga vaidluste lahendamisel, kuna näiteks pole sätestatud, mida diskrimineeritu võib nõuda - kas rahalist hüvitust diskrimineerimise eest, moraalse kahju hüvitamist, tööle ennistamist vm.

Tavitsa sõnul puudub ka kaitsemehhanism nende osas, kes on esitanud kaebuse ja püüavad oma õigusi kaitsta.

"Tänases õiguskultuuris, mis Eestis valitseb, oleks tööandja reaktsioon üldjuhul teada - kaebuse esitanud töötaja tuleb töölt vabastada," ütles Tavits.

Kolmandaks takistuseks vaidluste lahendamisel näeb Tavist tõendamiskoormust, mis tähendab, et diskrimineeritu peab tõendama, et temaga ei ole käitutud võrdse kohtlemise printsiipe järgides.

Samas pole seadustes sätestatud, mida kujutavad endast otsene ning kaudne diskrimineerimine.

Euroopa Liidus kehtivad direktiivid ja kohtupraktika garanteerivad meeste ja naiste võrdse kohtlemise järgmistes valdkondades: juurdepääs elukutsealasele tegevusele, võrdne tasustamine võrdväärse töö eest, elukutsealane edutamine, välja- ja täiendõpe, töölepingu lõpetamine, ettevõttealase sotsiaakindlustuse tagamine ning muud töötingimused.