"Me lähtume sellest, et kõik Eestimaa noored peavad saama kvaliteetse hariduse. Eesti keele oskus on loomulikult väga oluline, aga mitte mingil juhul ei tohi selle eesmärgi nimel venekeelsete laste teadmiste taset ohvriks tuua," lausus ta Delfile, viidates, et SDE on lähajal välja tulemas ettepanekutega, kuidas eestikeelsele haridusele üle minna. "Vene koolide reform praegusel kujul on nõrgalt läbimõeldud ja kiirustades rakendatud. Eksperimenti, mis mängib noorte tulevikuga ja mille tulemusi on raske ette ennustada, ei tohi riik endale lubada."

Sotside esindaja sõnul on mõned poliitilised erakonnad reformi liialt politiseerinud, mistõttu on debatt tihti koosnenud pigem loosunglikest avaldustest, mitte hariduslikest argumentidest.

"Seda ei ole kindlasti vaja ei riigile, koolidele ega lastele. Politiseerimine on aga kasulik nii tänastele parempoolsetele valitsuserakondadele kui ka Keskerakonnale, aidates neil kinnistada oma traditsioonilist toetajaskonda, mis lööb järjekordse kiilu kahe kogukonna vahele. Seetõttu ei otsi need erakonnad reformiga kaasnevatele probleemidele lahendusi, vaid üritavad pigem kujunenud vastasseisu hoida. Meie arvates peab poliitilise aspekti haridusvaldkonnast kindlalt välja viima," lausus ta.

"Eestikeelse õppimise ja hariduse valdkond on tundlik, aga samal ajal ka strateegiline. Sihtrühmaks on meie hulgas elavad noored – oma ootuste, lootuste ja mõnikord ka hirmudega. Oleks väga kergemeelne hakata ühiskonnale nii strateegilises valdkonnas ajama taga päevapoliitilisi ambitsioone, lisas Belobrovtsev. "SDE seisukoht on, et vene kool vajab tänases Eestis kindlasti reformimist. Praegusel kujul ei ole see reform aga vastuvõetav ja jätkusuutlik ning võib loodetava tulemuse asemel pigem kahjustada gümnaasiumiõpilaste hariduse kvaliteeti."

SDE esindaja arvates hakkas vene õppekeelega koolide reform peale valest otsast. Probleem olevat pigem põhikoolis, kus eesti keele õpetamine on sageli nõrgal tasemel või jaotub õppeaastati ebaühtlaselt.

"Koolide eesti keele õpetamise tase on erinev, nagu nende õpetajate eesti keele oskused. See tingib olukorra, kus gümnaasiumi jõudev noor ei valda piisaval tasemel eesti keelt. Praeguse reformi tagajärjel võibki nüüd tekkida olukord, kus vene keelt emakeelena kõnelev õpetaja üritab vene keelsele lapsele vigases eesti keeles füüsikat õpetada, mistõttu ei parane õpilase eesti keele oskus ning ka füüsikateadmised jäävad omandamata," tõi ta näite.

Belobrovtsev teab, et probleemi lahendamise võti peitub üheselt fikseeritud alguspunkti olemasolus ja kokkulepitud mõistlike tegevuste järjepidevuses.

"Eesti keele omandamise tingimused tuleb tagada lasteaias ja põhikoolis nii, et eesti keelt saaks eestikeelsete õppeainete abil kvaliteetselt ja laiaulatuslikult õppima asuda juba esimesest klassist alates või isegi lasteaiast. Siis peaks järk-järgult lisama eestikeelseid aineid õppeprogrammi nii, et gümnaasiumi lõpuks oleks vajalik suhe, olgu see 60/40 või mingi muu, saavutatud. Samas ei arva me, et 60/40 suhe on ainuõige, ning pedagoogiliselt võib ka teistsugune proportsioon efektiivsem olla. Tuleks veelkord põhjalikult olukorda analüüsida ja leida parim lahendus, kus nurgakiviks on laste hariduse kvaliteet. Kindlasti peab riik viima laiapõhjalise monitooringu vene koolides, et jälgida ja vajadusel ka operatiivselt korrigeerida ülemineku protsessi," väitis ta. "Samuti peab üleminek toimuma ainult kooskõlas Eesti Vabariigi seadustega, mitte selle järgi, kuidas üks või teine haridusminister, ministeerium või valitsus peab seda vajalikuks ja põhjendatuks."