Savisaar nahutas meediat
Meedia ja korruptsiooni vahekorrast kõneldes eristaksin ma nelja taset: institutsionaalset taset, — omaniku, toimetusejuhi ning ajakirjaniku oma.
Meedia kui institutsiooni eneseregulatsioon on Eestis nõrk ja selgelt tasakaalustamata. Mulle näib, et Ajakirjanike Liidu ja meediakoolitajate organ Avaliku Sõna Nõukogu on mainstream meedias sisuliselt keelu all — nende analüüse saab enamasti lugeda vaid ASNi enda kodulehelt, Sirbist ja Õpetajate Lehest. Lehekirjastajate organisatsiooni loodud Pressinõukogu nokitseb aga kärarikkalt miniteemade kallal a la anonüümsed veebi-kommentaariumid, mis meedia üldpilti mõjutavad vähe. Keegi kusagil lähtub eeldusest, et mida vähem on peale omanike eneste teisi meediapoliitika kujundajaid, seda parem. Ning laias laastus on see neil ka õnnestunud.
Mulle teeb muret, et Ajalehtede Liit vaikib massilise ajakirjanike koondamiste ajal ehk just siis kui selle organisatsiooni hääl peaks olema selgelt kuulda ja näha.
Iga raadiot kuulav memm teab, et Tallinnas moodsas büroohoones tegutseva Kalev Meedia ajakirjade sulgemisel kaotas töö 100 ajakirjanikku !!! (kellest ca pooled, tõsi, olid toimetuste tehnilised töötajad). Ja et koondati ka väidetavalt pooled Kalev Spordi telekanali töötajad.
Aga isegi ajakirjanikud ise ei tea, kui palju on viimastel kuudel tegelikult koondatud nende kolleege tervest meediasektorist ning kuidas kärbitakse töötasusid. Jah väljaannete sulgemisi pole olnud palju, kuid suurtes lehe-, tele-ja raadiotoimetustes ning ajakirjade hiidkirjastustes on koondamiste raheroosk ajakirjanikke rapsan´d robinaga juba alates möödunud sügisest. Sageli töötajate vanusest, töökogemusest ja nimest hoolimata, kuid lojaalsusest meediajuhtidele vägagi hoolides.
Augustis-septembris toimunud üksikutest ajakirjanike koondamistest räägiti veel ka avalikult. Koondatavate hulga kasvuga pöördvõrdeliselt vähenes aga selle kohta meediast läbi tilkuv info. Ka relvastamata silmaga on aga näha, et nö mujalt meediast koondatuid on juba rohkem kui koondati Kruuda ajakirjadest ja televisioonist.
Ajakirjanike seisund on muutunud aga sedavõrd armetuks, et koondamisinfot ei juleta pihtida isegi oma muidu suhteliselt avameelsetes blogides. Ajakirjanike esindusorganisatsioon on eelistanud kahjuks samuti vaikida.
Ainult ühest aeg-ajalt suureski meedias pädevalt sõna võtvast Rahvusringhäälingu eetikanõunikust ja Pressinõukogu lihtliikmest Tarmu Tammerkist aga ei piisa täitmaks peegli rolli, mida meedia nagu iga teinegi institutsioon vabas ühiskonnas toimimiseks vältimatult vajab.
Väidan, et meie avatud ühiskonnas sõltumatu valvekoera rolli täitma pidava meedia tagasiside iseenese tegevusest ei ole adekvaatne. Meil tegelikult puudub euroopalik omanike ja ajakirjanike ning akadeemiliste ajakirjandusorganisatsioonide tasakaalustatud struktuur. Sellest tulenebki, et meediapoliitika kujundamisel on ebaproportsionaalselt tugev meediaomanike hääl, samas kui ajakirjanike ja akadeemilised ringkonnad kas puudub, on sügavalt konspireerunud või surutud meedia ääremaadele.
Uue meedia (veeb ja mobiil) osakaal küll suureneb, aga nemad on veel valdavalt ühingutesse organiseerumata. Arvan, et ülikontsentreerunud Eesti meediamaastikku arvestades on veebilehekülgede ja nende omanike paljusus oluline värskendus. Uus meedia on nn vanast trükimeediast ja ringhäälingust tunduvalt demokraatlikum ja ma usun, et see on ka juba avaldanud tasakaalustavat mõju vanale meediale. Ja ma usun, et see mõju suureneb veelgi. Eriti praeguse majanduskriisi ajal kui väga paljud lugejad loobuvad paberväljaannetest.
Ajalehtede tiraazhid detsembris veel püsisid — mulle tundub, et paljuski ka tänu avaliku sektori esialgu veel säilunud ohtratele tellimustele — ent siin ruumis on kindlasti inimesi, kes teavad (erinevalt minust), milline on seis uue tellimusperioodi algul
Muidugi siirduvad lugejad sama meelelahutuse ja uudiste jahil veebi, aga seejuures enam mitte ainult seniste lemmikväljaannete lehekülgedele. Juba veebis olles kasutatakse valikuvõimalust, mida trükimeedia ei paku. Ma tõesti arvan, et suur osa inimesi pärast praegust kriisi enam senise trükiajakirjanduse juurde ei naasegi. Noori pole trükiajakirjandus oma mõju alla saanudki. Keskealiste ja eakate lehelugejate põlvkonnad liiguvad aga senisest pikemate sammudega veebiavarustesse.
Te teate, et olen ka ise veebipäeviku ehk veebiku pidaja ning see on mulle oluline võimalus oma vaadete levitamiseks. Vanal meedial on sellega kadunud senine toimetamise ja avaldamise monopol. Ja see on kindlasti tervitatav, eriti Eestis kus internetist uudiste/analüüside lugejate näit on Euroopas üks kõrgemaid.
Te teate, et Keskerakond on kõigist Eesti erakondadest internetis üks aktiivsemaid ja laiema haardega. Usun, et veel sel aastal jõuame olukorda, kus Keskerakond mitte ei tõrju E-valimisi, vaid kujuneb nende andunud poolehoidjaks ja õhutajaks. Ning siis jõuate te veel oma silmadega näha ka seda imet, kuidas Reformil ja ka IRL-il haihtub igasugune huvi E-valimiste vastu ning just nemad panevad kahtluse alla sellise valimisviisi korrektsuse ja objektiivsuse.
II
Euroopaliku esindusorganisatsioonide struktuuri puudumine ongi loonud keskkonna meediaomanike täielikuks võimutsemiseks. Neil, kes väidavad, et meedia on võim — nn neljas võim, tuleb leppida ka selle väitega, et absoluutne võim korrumpeerub absoluutselt.
Kuni 90-ndate aastate lõpuni oli Eesti meedias tegelik konkurents ning meedia oli seetõttu oluliselt paremini tasakaalus, ütleksin isepuhastuv organism. Praegu oleme aga olukorras, kus meediamaastikul domineerib justkui kaks grupeeringut (Eesti Meedia ja Ekspress Grupp), kuid needki on sedavõrd olulistes osades üksteisega äriliselt läbi põimitud (levi, ajakirjad ja Õhtuleht), et enam ei saa rääkida eri omanikele kuuluvate väljaannete üksteist tasakaalustavast toimest. Ma arvan, et praeguse meediaomandi struktuur ongi üks põhiline ühiskondliku debati loiduse ja selle moonutatuse põhjus.
Ma ei räägi ainult kohalike meediamogulite ja nende lähedase kliki eraelust, mis on selles meedias kriitika alt täiesti väljas. Ma räägin nende poliitiliste ja ärihuvide analüüsist, mis samuti enam meie peavooluajakirjandusse ei mahu.
Kui meedia on neljas võim, siis on selle valitsemisorganid ometi väga tähelepandamatud — näiteks Ekspress Grupi nõukogu erakorraline istung mullu detsembris, kus lisaks põhiomaniku „endise” väljaarvamisele vormistati nõukokku ka uusi liikmeid, sh välismaalane. Selline ümberkorraldus pidanuks pälvima sama suurusjärgu tähelepanu kui muutused Toompeal esimese võimu koosseisus. Muudatused „Ekspress Grupi“ nõukogus on sama suurusjärgu sündmus kui ministri vahetus Toompeal. Aga tühjagi! Veelgi vaiksemalt läks möödunud nädalal Rahvusringhäälingule uue juhatuse liikme Tiina Kaalepi ametissepanek. Ometigi hakkab ta vastutama üle 400-miljonilise riigieelarvest tehtava meediakontserni uudiste ja poliitikasaadete eest. Kaalepi määramisest tuli nö „viienda lehekülje tähelepandamatu veeru-uudis”.
Meediajuhtimise piiratud avalikkus on kindlasti üks meedia korrumpeerumise allikas.
Poliitiliselt on meedias asi aga nii, et ainult IRLi ja Reformi vastuolu korral tulevad välja ka nende meediate taga seisvate grupeeringute vastolud. On need kaks parempoolset erakonda aga ühel meelel, räägib sellest kuidas asjad meedias ja poliitikas tegelikult on ainult Kesknädal. Jah, suur osa ajakirjanikke ütleb seepeale, et nii peabki. Mingi ühiskondlik debatt ju justkui toimub, vähemalt aeg-ajalt.
Aga pange tähele — see debatt jätab välja ju ligi poole Eesti rahvast. Venelaste enamik justkui niikuinii aga ka väga suur osa eestlastest on omanike poolt sihilikult jäetud rahva poliitilisele maitsele vastava meediata.
Te ikka teate, et Keskerakonnal on eestlastest toetajaid Eestis rohkem kui on praegu näiteks IRLil ja sotsidel kokku. Ja ometi kajastatakse Rahvusringhäälingu (ETV ja Eesti Raadio), Eesti Meedia (Postimees, Kanal jpm) ja Ekspress Grupi (Eesti Ekspress, Eesti Päevaleht, Maaleht, Delfi) poolt Keskerakonna positsioone aga nii nagu oleks tegu parlamendi marginaalidega.
Jätke enesele meelde: tasakaalutu meedia toodab tasakaalutut ühiskonda.
Hääkene küll, küsite siis, aga kas see on korruptsioon? Ma arvan, et on.
Eesti soost tuntumate meediaomanike Hans Luige ja Jaan Manitski poliitilised sidemed on teada. Kunagine Isamaa valitsuse minister Manitski pole neid sidemeid minetanud. Hans Luige ja IRLi sidemed vääriksid aga rohkem kirjeldamist.
Harva läheb mööda mõni Keskpäevatund, kus Luik ei meenutaks Tallinna Politseimaja renti Pärnu maanteel. Luik ise on aga välja rentinud Tartu südames Haridusministeeriumile oma kinnisvara pikaajaliselt ja magusa lepinguga, mille tingimusi ajakirjandus ei meenuta. Või võtame Tallinna ehk ühe kalleima rendipinna, kus asub Rahvusvaheliste Kaitseuuringute Keskus, Toompea nõlval Toom-Rüütli 12. Mõista-mõista — kellele kuulub see kinnisvara ja millise partei ministri haldusalast antakse selleks välja füüri?
Ma saan aru, et seda ei käsitle Luigele kuuluvad väljaanded. Aga kliki tunnuseks ongi see, et vait on ka Kadastiku grupp. Ja ka Äripäev ei hinga.
Aga nagu ütleb väga õigesti Mart Laar: õnn ei ole rahas. Ja omand polegi ainus korruptsiooni objekt. Need võivad olla ja moodsas ühiskonnas ongi üha enam ka võtmekohtadel olevate inimeste omavahelised suhted. Näiteks Mart Kadastiku ja Andrus Ansipi lähedast kontakti on aeg-ajalt meenutanud Eesti Ekspress ja Eesti Päevaleht. Vähemalt siin saalis pole kellelegi peale Mart Kadastiku ju teadmata, et Postimees ja Kanal2 Reporter näevad välja nagu ehedad Reformierakonna ruuporid. Aga see pole „mainstream-meedia” teema.
Erinevalt Oliver Kruudast, kelle poliitilistest ja majandussidemetest on Eesti avalikkus informeeritud oluliselt detailsemalt. Ometi kuulub Kruudale võrreldes Eesti Meedia ja Ekspressgrupiga tühine osa vaatajatest/lugejatest ning proportsionaalselt veelgi väiksem on tema tükike reklaamiraha pirukast. Väike stiilinäide selle nädala Kroonikast (so Ekspress Grupi ja Eesti Meedia ühine kasulaps). Reastatud on Eesti 12 kriisi läbi enim vara kaotanud ettevõtjat. Kuigi pingereas alles viimane, on toimetaja ometigi lugu tutvustavas ülevaates sisukorda vääristanud just Kruuda pildiga. Ekspress Grupi suuromanikku, kes ettevõtte aktsiahinna kukkumise järgi pidanuks olema selles tabelis kindlalt esikohal, polnud seal aga üldse.
Ma väidan, et Kruuda muus meedias muttatampimise peamine põhjus on see, et ta üldse julges meediasektorisse siseneda. Nii uute-vaenulik kui Eesti meedias pole uustulnukatesse suhtumine isegi vanglaseriaalis OZ. Aga ma tean, et Oliver Kruuda pole pehmest puust ja ma soovin talle edu selles meediamaratonis.
III
Võtame nüüd korruptsiooni toimetuse juhtkonna tasemel.
Kui veel 90-ndatel aastatel olid lehtede sisu kujundajad nende peatoimetajad, siis enam see nii ei ole. Kui ütleme Postimees, siis mõtleme ikkagi Mart Kadastik või isegi Kalle Muuli aga mitte Merit Kopli (aga tõele au andes, samamoodi oli ka ekspeatoimetajate Urmas Klaasi ja Marko Mihkelsoni ajal). Kui ütleme Eesti Päevaleht siis mõtleme ikka Hans Luike või isegi Jaan Manitskit aga mitte Lea Larinit.
Ometi on eelkõige just toimetusejuhid vastutavad organiseeritud kõlberüüste eest toimetuse tasemel. Võtame näiteks libedad reklaamidiilid, kus reklaamiga koos müüakse lubadust sama ettevõtte asju ka väljaande/kanali sisus täiendavalt väärtustada. Nn toote paigutamine saate sisusse „product placement” on sellesama tegevuse pisut leebem vorm televisioonis, kus vaataja eest varjatud diilid käivad automüüjatega, SPA-dega ja kellega iganes.
Teada on ka suurest meediast juhtumeid, kus reklaami ostmise eest lubab toimetus mõne asja kajastamata jätta, või totaalse pasunasse panemise asemel pakutakse hoopiski promoloo avaldamist. Tegelikult meenutab see mulle pigem räketit.
Ilma toimetusejuhtide otsuseta ei toimu reeglina ajakirjanike puhkusereisid kutsuja kulul. Ma vabandan kui siin saalis on mõne väljaande esindaja, kelle töötajad poleks käinud reisifirmade kulul kaugetel ja lähedastel maadel ning enne või pärast poleks ilmunud promolugusid toredast reisisihist.
Meedia ringkäendus on skandaaliga katkenud ainult siis kui reisikorraldajad on kogemata või rahapuudusel mõne reisijanuse väljaande grupist maha jätnud. Näiteks Rootsis mõeldamatut ajakirjanike kutsuja kulul reisitamist loetakse meie meedias täiesti normaalseks.
Tüüpiline case on ka ajakirjanike visiidid töistele üritustele. Kui kutsuja ja maksja oli näiteks NordStream, siis ilmus Postimehes detailne kirjeldus, milline oli hotell ja palju kanti ette kalamarja. Aga see oli suur erand. Kui kutsujaks on mõni muu ettevõte või välisfond, siis sellistest detailidest tavaliselt vaikitakse.
Ma arvan, et era- ja avalike institutsioonide poolt kinni makstud koolitused/reisid/visidid, nii Eestis kui välismaal peaks olema hea tava järgi deklareeritavad, kui kajastatav teema on sellega seotud. Nii nagu Briti parlamendis ja tihti ka ajakirjanduses peetakse soliidseks jutu algul deklareerida oma huvid.
IV
Korruptsioon ajakirjanike tasemel.
Alustame jällegi läbipaistmatusest. Näiteks tippsaatejuhtide palkade kohta on meil seni ajakirjandus suutnud paremal juhul esitada ainult küsimusi, kuid vastuseid leida mitte. Meenutan, et ka riiklik Andmekaitse Inspektsioon ei näinud ükskord Kesknädala esitatud vaidele vastates probleemi, et riigiraadios Olukorrast Riigis saatejuhtidele (Anvar Samostile ja Kalle Muulile) makstav honorar salastati. Niisamuti ei ole avalikult teada Vahur Kersnale ja Mihkel Kärmasele ETVst makstav tasu.
Näiteks Suurbritannias on tippsaatejuhtide palk pidev meedia huvi objekt ja üldiselt ongi tippude hinnatasemed teada (reaajakirjanike palgad on teada ametiühingulise tegevuse kaudu).
Muide, ajakirjanike palgasaladuse üldine hoidmine ei teenigi ajakirjanike eneste, sh isegi mitte tippajakirjanike huve. Salastatus on loonud ainult nende tööandjatele võimaluse honoraride ja palkadega ajakirjanike arvel manipuleerimiseks.
Viimastel aastatel pole enam kuulda ajakirjanikele pistise maksmisest, kuigi ega ma ei välista et seegi nähtus pole veel kadunud. Aga on ka hullemat, mis terve meedia mainet kahjustab. Lehtedes pole just palju olnud sellest, kuidas sattus miljonite Iraagi ülesehitamiseks mõeldud Ameerika dollarite kõrvaldamises süüdistatava Ernst & Youngi audiitori Marko Rudi kaasosaliseks Jan Jõgis-Laats, kes on tänaseni tegev Eesti Päevalehe uudistejuhina. Nagu neetult on just sama lehe teine majandusteemadel sõna võttev uudistejuht ükskord süüdimõistetud maksupettur Vallo Toomet. Probleem ongi siin selles, et ajakirjandusühingud, meediaomanikud ja peatoimetajad ei näe selles mingit probleemi.
Mida saab selline väljaanne ette heita politseile, kus jätkab tööd riigireetmises kahtlustatav Heete Simm? Või kuidas saaksidki nad süvitsi käsitleda Meelis Atonenile ja teistele reformierakondlastele langenud kahtlustusi rahvusvahelistes rahapesuafäärides osalemises Bulgaarias ja mujal.
Kirjeldatud neli korruptsioonitaset meedias on ehk abiks juhul kui tahame ajakirjanduse sisu enne hukkamõistmist tõepoolest mõista.
Näiteks mõista seda, et Ekspress Grupist alanud ja Postimehesse üle kandunud Maret Maripuu meediapeks käib täpselt sama mustriga nagu juhtus samades lehtedes peksu alla võetud Kristiina Ojulandiga. Pärast seda kui info osas on EPL ja Eesti Ekspress teinud ära põhitöö ja minister on muutunud kaitstamatuks, näitab hambaid ka Postimees — stiilis, et kes veel julgeks öelda, et tegu on Reformi häälekandjaga. Kahju, et mõlemal korral on meie meedia lintshikohtu alla sattunud säravad noored daamid. Ojulandi lugu lõppes muide Partsi valitsuse kukkumisega. Me veel ei tea, mida toob kaasa Maripuu väljavahetamine aga ma ei välista, seekord on valitsusest väljakukkuja Reform ise.
Ma juba rääkisin Kruudast. Aga ta pole ainuke meedia ohver. Võtame Tallinki, mida eelkõige meie põhjamaiste omanikega meediakorporatsioonide harud siin mõnuga armutult on tümitanud. Ometi on nii Kalev kui Tallink ühed Eesti tugevaimad kaubamärgid üldse, igal juhul ühed vähestest Balti mere regioonis nimetamist vääriva haardega eestlastele kuuluvaist ettevõtteist. Nad on vähemalt olnud Eesti rahvusliku majanduse lipulaevad.
Argo Ideon kirjutas möödunud nädalal Eesti Ekspressis truisti, et praegusele valitsusele ei olegi alternatiivi. Seejuures olevat valitsuse saamatuses süüdi praegune opositsioon ja sellele lähedasi vaateid kandev Kesknädal.
Tegelikult on valitsusele Keskerakonna näol selgelt alternatiiv olemas. Ja ma tõesti arvan, et lisaks valitsuse vahetusele vajab Eesti ka vahetust ajakirjanduses. Arvan, et seoses kriisiga see ka toimub ning senine tegeliku konkurentsi minetanud meediaklikk laguneb.
Kujutage ette parteisid, mille konkurents on näiline. Just see juhtus esimesel iseseisvusajal aga juba 1924. aastal, kui võim ühe kliki käest enam sisuliselt ei lahkunud. 1933 viidi klikile ohtlikuks muutunud Vabadussõjalaste vastu läbi riigipööre, mis kustutas senisegi süsteemi enesepuhastumisvõime. Selle loogiliseks jätkuks oli omariikluse kaotamine. Ajakirjanduses tõelise konkurentsi taastamine on seetõttu väga tõsine asi. Vähemalt sama tõsine kui parteide konkurentsi säilimine.
Nüüd pöördun ma selle 10 protsendi poliitiliselt arranžeeritud ajakirjanike poole, kellest varemgi olen rääkinud. Tavaliselt on olnud nii, et kui valitsuskoalitsiooni reiting kukub, siis opositsiooni toetus kasvab. Seekord te olete enese ette püstitanud eesmärgi suruda Ansipi toetus alla nii, et Keskerakonna toetus seejuures jumala pärast ei kasvaks. Ütlen kohe, et olete enesele võtnud ülejõu käiva ülesande. Loodusseaduste vastu ei saa keegi. Ehk teiste sõnadega — Keskerakonna võimuletuleku eest riigis ei pääse te kuhugi.
Möödunud aasta oktoobris esinesin ma „Glorias“ Suurettevõtjate Assotsiatsiooni korraldatud lõunasöögil. Ansipiga rahulolematud suurettevõtjad küsisid, millal siis tõuseb Keskerakond võimule? Vastasin: oodake pisut, enne peate veel Paeti valitsuse üle elama ja veenduma, et ka sellest pole abi. Mis võimalused siis veel on? Kõik saavad aru, et praegune valitsus ei suuda kriisile adekvaatselt reageerida. Äkki aitaks uus jõulurahuvalitsus? Ma ei kujuta ette ühtegi jõulurahu valitsust, mis peaks vastu üle kahe jaanipäeva. Või paljukiidetud spetsialistide valitsus? Üsna varsti aga saadakse aru, et need spetsialistidest ministrid on vaid ühe või teise poliitilise suuna varipoliitikud, mitte enam. Ka see ei päästa.
Hiljuti ütles mulle üks nördinud naisajakirjanik: „Ma ei saa mitte kunagi Teist soodsalt kirjutada, sest ma lihtsalt ei armasta Teid!“ Aitäh. Mina küll ei taha, et ajakirjanikud mind armastaksid. Ega Franklin Delano Roosevelti ka suur enamus ajakirjandusest ei armastanud; vastupidi, teda lausa vihati — aga teda hakati toetama kui saadi aru, et midagi muud ei ole teha, alternatiivi ei ole. Ma usun, et varem või hiljem jõuab see arusaamine ka teieni. Kõik teised variandid ainult pikendavad — kellele kriisi, kellele agooniat — meie aga pakume reaalseid lahendusi, mille üle te olete küll irvitanud ja igasuguseid totraid silte neile külge kleepinud, aga mida te tegelikult ei ole veel järele proovinud ja mis võivad Eesti puntrast välja aidata.
Lõpetan mõnede üldiste nõuannetega teemal, mida ajakirjandusega ette võtta:
Meedia isepuhastumisvõime võib taastada välise sekkumisega — tegeliku konkurentsi taastamisega Eesti Meedia ja Ekspress Grupi ühisosade eraldamise läbi, mis on eelkõige konkurentsiameti teema.
Loodan ka uue meedia tugevnemisele, mis peaks tooma ajakirjandusse rohkem demokraatiat. Toon ühe näite: hea komme on põlglikult öelda, et meie keegi ei loe Inno ja Irja blogi. Aga tänapäeval on ju võimalik järele vaadata, millistest arvutitest seal käiakse. Ja selgub, et kõik me — ajakirjanikud ja poliitikud — piilume seda salamisi. Mille pärast? Sellepärast, et see pilt, mida selles blogis kirjeldatakse, erineb põhimõtteliselt sellest, millisena mainstream meedia soovib maailma näha.
Loodan ka, et eelkõige ajakirjanikud ise ja nende esindusorganisatsioon suudavad vähemalt iseenda huvide eest välja astuda.
Sest praegusest ausam ajakirjandus oleks hoopis tugevamal positsioonil nõudma ühtviisi ausust ka teistelt, aga eelkõige meilt — poliitikutelt. Ning sellest võidaks terve Eesti.
Palun minu tänast sõnavõttu käsitleda kui tihedalt meediaga suhtleva praktiku heatahtlikku nõuannet meediajuhtidele. Olin avameelne mitte selleks, et teenida meedialt vastutasuks tavapärane kolakas ja sellega avalikkuses taaskord Keskerakonna toetust kasvatada. Rääkisin selleks, et ka meediainimesed ise tunnetaksid, et nüüd on kaalul veelgi rohkem kui kellegi töökohad ja isiklik eneseteostus. Rääkisin selleks, et mõistetaks — tugeva ja tasakaaluka meediata ei tule me rahvana toime sügava kriisi ajal. Tugeva ja tasakaaluka meediata pole meil võimalik ka toimiva riigina sellest kriisist väljuda.
