Keskkonnavastutuse seaduse eelnõu järgib keskkonnaõiguse ühte olulisemat printsiipi “saastaja maksab”, mille kohaselt peab keskkonnale kahju tekitanud isik kandma kõik kahju heastamisega seonduvad kulud, teatas keskkonnaministeeriumi pressiesindaja.

“Keskkonnavastuse seadus aitab senisest paremini tagada keskkonnakahju tegeliku heastamise just kahju tekitaja poolt,” rõhutas keskkonnaminister Jaanus Tamkivi. “Kui keegi näiteks hävitab väärtusliku loodusliku koosluse, siis lisaks trahvi maksmisele on ta kohustatud taastama endise olukorra.”

Keskkonnakahju tekitaja võib eelnõu järgi olla nii füüsiline kui ka juriidiline isik. Kui tal ei ole võimalik taastada olukorda, mis oli enne kahju tekkimist, siis tuleb tal luua võimalikult samaväärne olukord.

Keskkonnakahjuks loetakse seaduse mõttes vaid teatud keskkonnaelementidele tekitatud kahju (riigisiseselt või EL tasandil kaitstavad elupaigad ja linnu-, looma- ning taimeliigid, looduskaitseseaduse alusel kaitstavad alad, pinna- ja põhjavesi ning pinnas). Kahju peab olema olulise tähtsusega, nt mõjutama elupaiga või liigi jätkusuutlikkust ja elujõulisust; muutma pinna- või põhjavee seisundit jne.

Sellise kahju puhul, mida ei loeta keskkonnakahjuks keskkonnavastutuse seaduse tähenduses, peab kahju tekitaja maksma rahalist hüvitist praegu kehtivate regulatsioonide järgi.

Keskkonnavastutuse seadus ei laiene rahvusvahelistes naftareostuse ja tuumaintsidentide konventsioonides sätestatud juhtumitele ning julgeolekukaalutlustel või vääramatu jõu tekitatud kahjule. Seadusega ei ole hõlmatud ka nende liikide ja koosluste kahjustamine, mis ei ole kaitse alla võetud. Samuti ei käsitle seadus metsale tekitatud kahju (v.a juhud, kui mets on ka kaitstav elupaigatüüp), maapõuele tekitatud kahju (v.a juhud, kui tekitatakse pinnasekahju) ning välisõhule tekitatud kahju.

Keskkonnakahju ja kahju ohu juhtumeid hakkavad eelnõu kohaselt menetlema Keskkonnaministeeriumi maakondlikud keskkonnateenistused, kellele kahju tekitajal tuleb kahjust teatada.