Saartsi sõnul on just Savisaare mõjul saanud Eesti ühiskonnast stabiilne ja kindlalt läände ankurdatud demokraatia. "Peamiseks sai idee, et Savisaar on "kurjuse telje" kehastus, KÕIGE selle vastane, mille eest eestlased on oma riiki üles ehitades seisnud," selgitab Saarts. "Tema vastaspool sai edukalt valimistest valimistesse näidata, et kui te meid ei vali, siis tuleb Savisaar ja siis..."

Saartsi sõnul oleks taasiseseisvunud ühiskonna areng ilma Savisaareta võinud olla hoopis erinev. "Ei ole välistatud, et Eesti sarnaneks sel juhul palju rohkem Lätiga: meie erakonnasüsteem ja kogu parteipoliitika oleks olnud palju ebastabiilsem ja heitlikum, sest puudunuks see himutav "teine", kes ärgitas paremtiiva jõudusid koonduma, võtmetähtsusega üleminekureformid (nt erastamine) oleksid jäänud pikemalt toppama ja viidud läbi palju korruptiivsemas formaadis, sest puudunuks jälle selle "teise" ähvardus (too oleks võimule tulles reformid tagasi keeranud ja veelgi suurema segaduse ja korruptsiooni tekitanud), jne."

"Eelnevat arvesse võttes on Savisaar kindlasti suurmees, kuid mitte suurmees, kes oleks saanud ellu viia oma poliitika ja nägemuse uuest taasiseseisvunud Eestist, vaid kes tegi tahtmatult nii palju selleks, et tema rahvusliberaalsete poliitiliste vastaste nägemus võimalikult stiilipuhtalt ja tõsisemate tõrgeteta saaks ellu rakendatud," lisab Saarts.