Pühapäeval kell 16.35 sai häirekeskus teate tulekahjust Sundimetsa külas. Teataja sõnul oli kahekordne elumaja suitsu täis. Päästjad sisenesid kohale jõudes suitsu täis majja ning avastasid, et põles elektripliit ja seinal olev elektrikilp. Tuld olid võtnud ka diivan ning klaver.

Delfi palve peale kirjeldada, mis tol õnnetul pühapäeval juhtus, vastas pereisa Jaan, et polnud see päev nii õnnetu midagi. „Polegi nii õnnetu, asjad ikka juhtuvad täpselt nii, nagu nad juhtuvad. Mis seal ikka.“ Tuld tunda saanud majas elavad nad üheteistkümnekesi – ema, isa ja üheksa last. Kaks last on pererahval veel, aga need on juba oma elu peale läinud.

„See juhtus pühapäevasel päeval ja olime kõik sünnipäeval,“ selgitas ta. Hakati kodu poole liikuma ja et lapsi on palju, siis jagunesid nad mitme auto peale laiali. „Esimese autoga koju jõudnud lapsed märkasid, et maja on suitsu täis ja kuna telefoni ei olnud taskus, siis jooksid naabri juurde. Naaber kutsus tuletõrje ja tuletõrje tuli.“ Selleks hetkeks olid lapsed koju toonud sugulased juba lahkunud, sest väljastpoolt polnud tulemöllu näha ega tunda.

„Lapsed olid nii targad, et ei läinud suitsusesse majja,“ kiitis Jaan poegi, kellest üks on 16 ja teine 7-aastane. „Maja oli paksu suitsu täis, ei hakanud midagi sahmima ega otsima, kus põleb, vaid oskasid adekvaatselt reageerida. Ving, mis sees oli, oli täiesti läpatav. See oleks nad kohe maha niitnud,“ oli ta rahul.

„Keegi ei läinud kangelast mängima, nad ei teinud ust isegi mitte lahti. Nad said kohe kellgi käest küsimata aru, kuhu tuleb minna ja mida teha.“ Majaperemees pakkus, et kui majas oleks olnud lahti kas või üks aken või uks oleks lahti tehtud, siis oleks tuli saanud lisahapnikku ja maja oleks süttinud nagu säraküünal. „Kui oleks saanud lisaõhku, siis oleks läinud kohe plauhti!“ Kas süüdlane oli pliit, ei saa päris kindel olla, kuid pole üldse kahtlust, et elektriga seondub põleng igal juhul. „Pliit läheb kohe prügimäele, sellega me rohkem katsetama ei hakka,“ kinnitab majaperemees siiski.

Küsimusele, missugust abi või asju pere vajab, vastab ta, et puudu pole neil kindlasti midagi ja praegu tuleb pigem vaadata, kuidas saaks lahkeid inimesi tagasi hoida. „Neid inimesi, kes tahavad anda, on niigi. Me saaksime ise ka hakkama, aga kui nad tahavad anda, siis me anname neile võimaluse anda.“ Ta selgitab, et midagi tagasi nad lükkama ei hakka, aga päris kõik endale ka ei võta. „Me ei ole sellised, kes midagi prügikasti viskaks, see ei käi niimoodi,“ viitab ta sellele, et küllap leitakse igal asjale see inimene, kes selle järgi päriselt igatsust tundnud on.

Ehituse peal töötav pereisa sõnul oleneb see, kui palju normaalse olukorra taastumine aega võtab, sellest, kui kiiresti ise liigutada. „Praegu lööme platsi puhtaks ja hakkame otsast peale. Või mitte otsast peale, aga tahmakahjustus on praegu kõige suurem probleem,“ sõnas ta ja lisas, et päästemeeskond tegi oma tööd väga hästi ja midagi neile ette heita ei ole. „Nad tegid täpselt nii palju ja täpselt nii oskuslikult, kui vaja oli.“

„Meil siin mingit raskust ei ole. Tahtmises on küsimus. Mida me tahame? Siin ei olegi midagi muud,“ oli pereisa kindel. „Suurt veekahjustust ei ole, ainult tahmakahjustus. Kõik on elus ja terved, majakonstruktsioonid on terved, midagi pole ära põlenud, kuskilt pole sisse vajunud. Mida veel! Mõni aknaklaas ära vahetada, see ei ole teema!“

Majas oli olemas põhimõtteliselt tuleohutuse täiskomplekt: vingu- ja suitsuandurid, tulekustutid ja tuletekis. Ainuke asi, mida ta muudaks ja mis oli ka osaliselt tehtud, oli tark signalisatsiooni teavitussüsteem, mis anduri käivitudes majaomaniku telefoni SMS-i saadab. „Aga mis sest kasu on, kui sind ennast ei ole? Ma ei ütle, et seda peab tegema, aga seda võib teha. See on mõistlik. Järgmine kord ei pruugi nii hästi minna.“

Pererahvas oma üheksa lapsega elab tahmases majas igatahes juba sees ega nukrutse. „Asjal on kaks poolt. Tekikotil on kaks poolt – üks on puhas pool ja üks on tahmane pool. Asja tuleb võtta huumoriga,“ naeris peremees ja kordas, et on tänulik nii päästjatele kui ka päästjad kohale helistanud naabrile. "Elu ei pea olema muinasjutt, aga tähtis, et sellel oleks õnnelik lõpp."