“Tööd toimuksid juuli- ja augustikuus ning põhirõhk hakkab olema vanemate purjekate otsimisel ning kaardistamisel,” lausus muinsuskaitseameti nõunik kinnismälestiste alal Maili Roio ajalehele Meie Maa. “Oleme otsinguala jaganud sektoriteks ning kui palju suudame läbi uurida, sõltub juba ilmast. Teeme ala otsinguid, et selgitada, kui palju seal võib olla uppunud laevu.”

Laevavrakkide avastamisel võetakse appi aasta alguses soetatud uus allveerobot ja sonar, millega dokumenteeritakse laevavrakke Kesk-Läänemere programmi projekti “Laevavrakid: digitaliseerimine ja avatud ligipääs mereajalooallikatele ehk Shipwher” raames.

Kuigi otseselt ühegi kindla ja teadaoleva laevavraki leidmise peale välja ei minda, avaldas Maili Roio lootust, et ehk õnnestub Ruhnu lähedal üht vana purjekat dokumenteerida. Teadaolevalt on purjekas ligi 300 aastat vana, kuid selle päritolu pole teada.

“Juba paari aasta eest saime selle kohta infot laeva Aegna kaptenilt, kelle teada oli aastaid tagasi traalimisega merepõhjast välja tõmmatud puidust suurtükialus,” osutas Maili Roio. “Tahame purjekat täpsemalt dokumenteerida ja dateerida. Tänavu tehtavate otsingute lootus ongi leida just vanemaid purjekaid, maailmasõdade aegu uppunud ja uputatud laevad pole meie prioriteet.”

EdgeTechi sonariga otsitakse ja lokaliseeritakse laeva­vrakke ja muid veealuseid objekte. VideoRay allveerobotiga saab dokumenteerida täpsemalt, näiteks filmida.

Kollane allveerobot on kaabli abil ühendatud laevaga ning sealt juhitakse robotit läbi kaamerasilma juhtkangiga. Külgvaatega EdgeTech 4215 sonarit veetakse laeva taga.

Seadmed annavad võimaluse põhjalikumalt uurida Liivi lahe merepõhja, mis on seni muinsuskaitsjatel vähe uuritud ala. Kohti, kust vrakke otsima hakatakse, saadakse ajalooallikatest ja mõnel puhul kalameestelt, kes on oma võrkudest esemeid leidnud.

Ehkki esimesed mälestised meres võeti kaitse alla 1999. aastal, on reaalsete sammudeni nende kaitseks hakatud jõudma alles viimase viie aasta jooksul. Seadmed aitavad koguda veealuste kultuurimälestiste kaitse alla võtmise materjali.

Seadmed maksis suures osas kinni Euroopa Liit, ametil endal tuli tasuda 15 protsenti ligi 67 000 eurost ehk enam kui miljonist kroonist.