Rüütel jättis Johannes Hindi päästmata
Vedeliku väärtuse üle selle teaduslikus tähenduses käib vaidlus siiamaani, kuid omal aja omandas ta kiirelt isegi vähiravimi kuulsuse ning Desintegraatori ukse taga lookles ööpäevad läbi järjekord, kus ostuvõimalust ootavad inimesed soojendasid end lõkketule paistel.
Vabaturumajanduse tingimustes oleks AU-8-st võinud saada ülemaailmselt edukas tootesari — ta ennetas Läänes alles hiljem tekkinud toitumisteraapiabuumi— ja selle tootjast globaalne kontsern, meil oleks olemas Eesti Nokia, kuid kuldmune muneva kana poputamise asemel otsustati linnuke tappa.
Milleks see kõik? Desintegraatori asedirektor, vanglamüüride tagant oma pojale loomamuinasjutte saatnud Jaak Kõdar ütleb, et Hindi ideaal oli ka sügavaimal nõukogude ajal Eesti Vabariik. ”Ta ei häbenenud öelda, et ta oleks võinud olla selle üks võimalikke presidente.” Hindi nõukogudevastane traktaat oli võimudel samuti olemas. Ometi see kohtuprotsessi aluseks olnud süüdistuses ei figureerinud.
„Võib-olla seal ei onudki mingit motiivi, lihtsalt primitiivne viha,” arvab Hindi tütar Pille Pae. Integraatori läänelik edumeelsus oli närvidele käiv. Pae on öelnud, et uurija Erich Vallimäe tunnistas talle, et asja dirigeeris EKP Keskkomitee, mille koosseisu kuulus ka praegune Eesti president Arnold Rüütel. Uurija ütles ka seda: midagi leitakse niikuinii, sest kui Hint kinni ei lähe, läheb uurija.
Süüdistus nr 1: kümnete lehekülgede kaupa kirjeldusi, kuidas katsepartii veel müügiks kõlbmatut AU-8-t müüdi alla omahinna või kingiti suisa tasuta, kohustusega preparaadi kohta tagasisidet jagada. Kommunistide hinnang: neist tehinguist sündis „saamata kasum”. Ja ometi oli kinkimise ja odavalt müümise ainsaks alternatiiviks eliksiiri mahavalamine. Kuid ei, Hint ja tema kolleegid „riisusid”.
Süüdistus nr 2: Desintegraator kostitas oma külalisi õhtusöökidega. Patt, mida üks ettevõte NSVL kodanike puhul võis teha vaid Ministrite Nõukogu loal. Desintegraator oli „raisanud” 4000 rubla. Seejuures tegelikult see nõue Desintegraatori kui kooperatiivse ettevõtte puhul ei kehtinudki.
Süüdistus nr 3: altkäemaksud. Kõdar ei välista, et teisejärguliste asjade juures neid kasutati, kuid sellega asi ka piirdus. „Altkäemaksu pakkumine ei olnuks seal (Moskvas — toim.) lihtsalt võimalik. See ei olnud lihtsalt see tase, kus nurgataguse tuhande rublaga oleks saanud allkirju klaarida. Moskvas töötas väga palju abivalmis ja tarku inimesi. Kui nad nägid, et sul oli mingi tõsine asi teoksil, olid nad kohe valmis aitama.”
Hint, teadlane ja Lenini preemia laureaat, kirjanik Aadu Hindi vend sai 1983. aastal toonase kõrgeima määra enne surmanuhtlust — 15 aastat. Hiljem tema süüd küll pisukesel määral kergendati, kuid oma rehabiliteerimist 1989. aastal 1985. aastal 71-aastaselt surnud mees ei näinud.
„Samal ajal lähevad mõtted ikka tagasi neile, kes nüüd räägivad, et olid kommunistlikus parteis päästmas Eesti rahvast;” kirjutab Hindi nüüdseks samuti lahkunud poeg Reino Hint. „Kus te siis olite, päästjad? Ehk oleks piisanud, kui te oleksite telefonitoru võtnud. Kus te olite, hr Rüütel ja hr Toome?”
Tema õde on kindel, et Rüütel oli isa tervislikust olukorrast teadlik. Saarlastena Hint ja Rüütel tundsid teineteist, Hint rajas sellele oma lootused. „Ta oleks võinud isa koju surema lubada küll. Rüütel mind vastu ei võtnudki.”
Kui Rüütel presidendiks kandideeris, õnnestus Pael Rüütli käest oma isa saatuse kohta ühel üritusel aru pärida. See läks Rüütlile nii hinge, et ta tuli üksi naise koju. Kuid vastuseid too ei saanud, Rüütel rääkis tund aega ainult sellest, kuidas ta Eesti vabastas.
