„Kriitikud nimetavad rohelist ilmavaadet küll marginaalseks, küll nišitegevuseks,” nendib autor Eesti Päevalehe arvamusveerul. „Keskkonnateema süsteemne eiramine on aga inimkonna viinud päris kriitilisse seisu, kus autonoomsete ja lokaalsete olemisvõimaluste vähesus paneb meid pidevalt hirmu tundma selle ees, kas infrastruktuurid peavad vastu või mitte. Eks oli ju aegu, kui ka inimõigusi ja kodanikuvabadusi peeti marginaalseks.”

Mõisted “roheline” ja “rohelised” on Strandbergi sõnul sedavõrd laiad ja mitmetähenduslikud, et ilma seda teemaringi täpsustamata on kõned ja kriitika n-ö roheliste teemadel üksjagu kohatu.

„Esiteks tuleb lähtuda arusaamast, et mis tahes tegevust ühiskonnas ei tohiks korraldada rohkema arvelt, kui looduskeskkonnast meile taastekkivaid ressursse jagub,” leiab ta.

See loob autori sõnul eeldused sellistele tingimustele vastavate tehnoloogiate loomiseks ning nende eelistatud valimiseks.

Teiseks on oluline mõista, et liigirikkus ja inimestele oluliste elusolendite rohkus ja sobilik paiknemine ning toimimine Maal on see, mis ennekõike tagab meie tervise, heaolu ja kestmise, seletab Strandberg.

”See pole ju muud kui sallivus ning siit lähtub, et sallivus pole mitte asi iseeneses, vaid globaalse ellujäämise olulisi aluseid,” lisab autor.

Kolmandaks on meil eelneva põhjal möödapääsmatu teatud ressursse kaitsta ja säilitada, nendib Strandberg. „Küsimus ressurssidest annab aga hoopis laiema tähenduse loodusteaduslikele uuringutele ning muudab need ühiskonna püsimise oluliseks alustalaks.”

Loodava Rohelise Erakonna algatusgrupp peab laupäeval Jänedal oma esimese töökoosoleku.